NOORSOOTÖÖTAJAD ⟩ Kas peaksime olema professionaalsed improviseerijad või amatöörlikud klimberdajad?

Klaver Foto: Marko Saarm / Sakala

Noorsootöö peab käima professionaalselt, et mitte tekitada kahju, kirjutavad noorsootöötajad Kerttu Brandmeister, Evely Pajula ja Mai Pitsner.

Kas oled avalikus ruumis, näiteks lennujaamas, silmanud klaverit ja kuulnud kedagi seda mängimas? Mõnikord istub klaveri taha keegi, kelle sõrmede all sünnib imekaunis improvisatsioon – meloodia, mis võlub ja liigutab. Teinekord aga kuuled kedagi klimberdamas(1) – juhuslikud helid, mis võivad olla lõbusad, kuid siiski puudub neis sügavam seotus.

Klimberdamine võib sündida kirest ja tuhinast, vahel isegi edukalt, kuid see on juhuslik ja ettearvamatu. Improvisatsioon seevastu tugineb teadmistele ja oskustele. Hea improvisatsiooni jaoks peab spetsialist tundma pilli, valitsema tehnikat ja teadma, millistest elementidest meloodia luua. See on teadliku harjutamise ja teadvustatud kogemuste vili. Ja kuigi klimberdamine iseenesest ei ole patt, siis kas töös noortega saame seda tegelikult lubada või peaksime püüdlema noorsootöös improvisatsioonilise meisterlikkuse poole?