:format(webp)/nginx/o/2024/01/05/15815894t1h2de4.jpg)
Aina enam jõuab üldsuseni juhtumeid, mida ei menetleta ainult kohtus, vaid paralleelselt ka avalikkuse ees internetis. Netikohtunike meediapeksust pole pääsu ka inimestel, keda milleski ei süüdistata, aga kes on sattunud salajase pealtkuulamise ohvriks, kirjutab vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg.
Õiguskantsler Ülle Madise on Eesti Advokatuuri üldkogul kõnet pidades nimetanud seda nn netikohtu menetluseks.
Netikohtunikud veebimeedia kommentaariumites või sotsiaalmeedias võtavad endale õiguse arvata, hinnata ja isegi inimesi tühistada. Seejuures ei ole haruldane, kui netikohtunike ette tuuakse informatsiooni, mis on kogutud salajaste jälitamistoimingute tulemusena ning mis inimeste privaatsusõiguste austamist silmas pidades kohtusaalist kaugemale jõudma ei peaks. Kujunenud olukorda ei saa pidada meie põhiseaduslikke väärtusi austavaks.
Kõrvalisi isikuid puudutav info ei tohiks jõuda netikohtunikeni
Ühelt poolt on mõistetav, et prokuratuuri jaoks on oluline süüteo avastamiseks ning tõkestamiseks ka võimalus isikut salaja pealt kuulata või koguda muul moel varjatult tõendeid. Küll aga on selleks sätestatud ranged reeglid. Kriminaalmenetluse seadustikust leiame terve peatüki pealkirjaga «Jälitamistoimingud».
Netikohtunikud veebimeedia kommentaariumites või sotsiaalmeedias võtavad endale õiguse arvata, hinnata ja isegi inimesi tühistada.
Jälitustoiming on seejuures lubatud juhul, kui andmete kogumine muude toimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Jälitustoiminguga ei või ohustada isiku elu ja tervist, põhjendamatult ohustada vara ja keskkonda, ega põhjendamatult riivata muid isikuõigusi. Sellisteks muudeks isikuõigusteks on vaieldamatult ka isikuandmete kaitse ja privaatsusõigused.
Seda kummalisem on Eestis levinud praktika, kus rangeid reegleid järgides kogutud tundlik materjal jõuab avalikkuse ning muidugi siis ka netikohtunike ette. Seejuures ei jõua avalikkuseni vaid materjal, mis puudutab konkreetset kohtumenetluses süüdistatavat ja kahtlustatavat, vaid ka täiesti kõrvaliste isikute andmeid, kes on jälitatud isikuga juhtunud olema kirjavahetuses või rääkinud temaga telefoniga. Pole ka saladus, et just nimelt selline on asjade areng Parvel Pruunsilla ja Priit Humala kohtuasjaga seoses, kus avalikkuse ette on jõudnud ka kirjad ja telefonikõnede sisu isikutega, kes menetlusse kuidagi ei puutu.
Kujunenud olukord tõstatab vähemalt kaks küsimust. Esiteks, miks kohtutoimikusse ja avalikule istungile üldse jõuab materjale, mis süüdistatavat ei puuduta? Teiseks, miks ei ole eriti kolmandate isikute kaitseks, kes süüdistusse ei puutu, võetud piisavalt meetmeid?
Ühelt poolt tehakse ettevõtetele hiigelsuuri trahve andmekaitse nõuete rikkumiste eest, menetledes neid rikkumisi lausa väärteoasjade raames, aga teiselt poolt ei kaitsta inimest isegi riigi salajase pealtkuulamise tulemuste avalikustamise eest. Sellised juhtumid ainult õõnestavad usaldust riigi vastu ning panevad kahjuks küsima, kas kirju kirjutades ja telefonikõnede puhul peamegi edaspidi leppima, et nende sisu võib jõuda netikohtunike ette. Seda ka olukorras, kus südametunnistus on puhas ja kuriteos kahtlustatav või süüdistatav ei olda.
Õigust mõistavad ainult netikommentaatorid?
Eriti kummaline ning põhiõigusi rikkuv on salaja kogutud materjali avalikkuse ette jõudmine olukorras, kus kohtuasi on alles pooleli või kui kohus on oma õigeks mõistva lahendi juba teinud. Põhiseadus ütleb selgelt, et õigust mõistab ainult kohus. Meil Eestis esineb aga aina enam paralleelmenetlust, kus õigust mõistavad hoopis netikommentaatorid.
Kaotus kohtus võib olla valus, aga me ei võida õigusriigina sellest, kui alustame uut või paralleelmenetlust ka netikohtus, kus meediapeks on garanteeritud.
Seejuures netikohtunikke ei sega antud asjas juba tehtud kohtuotsused ega faktid. Netikommentaatori otsused on reeglina kantud emotsioonist, mis on mõjutatud avalikkuse ette paisatud poolikust või teinekord isegi ebaõigest infost. Vaidlust ei saa olla, et avalikkuseni ei tooda kunagi kogu kohtutoimikut ega paluta teha kaalutletud otsust, mis on ikkagi kohtute ülesanne. Pidades aga paralleelmenetlusi avalikkuse ees alandame kohtuotsuse tähtust, kaalu ja lõpuks ka kohtu töö usaldusväärsust.
Netikohtunike menetluses ei saa ka kõik vaidluse pooled sõna, rääkimata nn õiglasest lahendusest. Selleks, et lõpetada riigi justiitssüsteemi õõnestamine tuleb jätta salaja salvestatud materjalid kohtu seinte vahele.
Meist keegi ei soovi, et meie teadmata salvestatud kõne või kirjavahetus lõpetaks avalikkuse ja netikohtu ees. Seda enam veel olukorras, kus meid isegi ei kahtlustata ega süüdistata süüteo toimepanemises. Siin saavad tähelepanelikud olla kõik kohtuasja osalised, kes kohtutoimiku materjalidele ligipääsu saavad ning kohtunikud, kes saavad menetluse kinniseks kuulutada, kui see on vajalik privaatsusõiguse kaitseks. Teiseks tuleb kohtuotsuste tegemine ning õigusemõistmine jätta ikka kohtunike teha. Kaotus kohtus võib olla valus, aga me ei võida õigusriigina sellest, kui alustame uut või paralleelmenetlust ka netikohtus, kus meediapeks on garanteeritud.
/nginx/o/2020/09/27/13373915t1h90f3.jpg)