Maailmavaatelised erisused sotsidega ei saa Reformierakonnale tulla muidugi üllatusena. Sotsidega on oldud koos erinevates koalitsioonides varemgi. Kuid praegused sotsid ei ole enam need Mõõdukad, kes eelmisel sajandil.
Enamasti on Reformierakonnale sobinud koalitsioonid väiksemate partneritega, kes on võimul olemise nimel olnud nõus Reformierakonna olulisemate valimislubaduste täitmisega. Sellel korral paistab sotsiaademokraatidega olukord valitsuses teistsugune ning viimaks näib, et poliitikaski kehtib Newtoni kolmas seadus, mis ütleb, et kaks keha mõjutavad üksteist sama suurte vastassuunaliste jõududega. Praegusel juhul lisame reeglile erandjuhtumi, et teatud tingimustel võib ka suurem poliitkeha tiirelda ümber väiksema.
Ilmselt võib leida teisigi põhjuseid lisaks sotside mõjujõule, kuid Reformierakond on selles koalitsioonis üha enam kaotamas oma nägu ja tundubki, et valitsuse tegelikuks juhiks on pretendeerimas Lauri Läänemets. Kui kunagi seisis Reformierakond turumajanduse, ettevõtluse ja majandusarengu eest, siis praegu tuleb esimese hooga meelde riigi rahanduse kordategemine ja maksuküüru kaotamine, millest esimene jääb oluliste riigisektori kärbeteta asendustegevuseks ning teine pole majandusarengu mõttes just mitte kõige olulisem.
Lisame siia vastuolud kohalike valimiste valijabaasi määratlemisega, kus sotsid on läbi häda nõustunud Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmisega, kuid soovivad valimisõigust ikkagi halli passi omanikele. Neid kodakondsuseta isikuid on Eestis umbes 60 000.
Praegune nügelemine koalitsioonis on mõistetav, sest Reformierakonna toetus on valimisõiguslike isikute hulgas langenud 16 protsendini, jäädes alla juba nii Isamaale kui ka EKRE-le. Neile üsna lähedalt järgneb Keskerakond ning ega mainitud sotsiaaldemokraadidki väga kaugel pole.