JUHTKIRI ⟩ Reformierakonna viimane õlekõrs

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Valitsusremont võib veel õnnestuda.
• Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide maailmavaade on väga erinev.
• Eesti 200-l pole muud võimalust kui Reformierakonnaga kaasa mängida.

Valitsuses on juba mõnda aega olnud pingeid, mis on jõudnud uuele tasandile peale minister Piret Hartmani (SDE) juttu nõuetest annetatavale toidule, mida peaminister Kristen Michal (Reformierakond) avalikult kritiseeris. Nurinat on viimastel päevadel Reformierakonnast kostnud teisteltki.

Maailmavaatelised erisused sotsidega ei saa Reformierakonnale tulla muidugi üllatusena. Sotsidega on oldud koos erinevates koalitsioonides varemgi. Kuid praegused sotsid ei ole enam need Mõõdukad, kes eelmisel sajandil.

Enamasti on Reformierakonnale sobinud koalitsioonid väiksemate partneritega, kes on võimul olemise nimel olnud nõus Reformierakonna olulisemate valimislubaduste täitmisega. Sellel korral paistab sotsiaademokraatidega olukord valitsuses teistsugune ning viimaks näib, et poliitikaski kehtib Newtoni kolmas seadus, mis ütleb, et kaks keha mõjutavad üksteist sama suurte vastassuunaliste jõududega. Praegusel juhul lisame reeglile erandjuhtumi, et teatud tingimustel võib ka suurem poliitkeha tiirelda ümber väiksema.

Ilmselt võib leida teisigi põhjuseid lisaks sotside mõjujõule, kuid Reformierakond on selles koalitsioonis üha enam kaotamas oma nägu ja tundubki, et valitsuse tegelikuks juhiks on pretendeerimas Lauri Läänemets. Kui kunagi seisis Reformierakond turumajanduse, ettevõtluse ja majandusarengu eest, siis praegu tuleb esimese hooga meelde riigi rahanduse kordategemine ja maksuküüru kaotamine, millest esimene jääb oluliste riigisektori kärbeteta asendustegevuseks ning teine pole majandusarengu mõttes just mitte kõige olulisem.

Lisame siia vastuolud kohalike valimiste valijabaasi määratlemisega, kus sotsid on läbi häda nõustunud Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmisega, kuid soovivad valimisõigust ikkagi halli passi omanikele. Neid kodakondsuseta isikuid on Eestis umbes 60 000.

Praegune nügelemine koalitsioonis on mõistetav, sest Reformierakonna toetus on valimisõiguslike isikute hulgas langenud 16 protsendini, jäädes alla juba nii Isamaale kui ka EKRE-le. Neile üsna lähedalt järgneb Keskerakond ning ega mainitud sotsiaaldemokraadidki väga kaugel pole.

Reformierakond peaks seadma sotsiaaldemokraadid fakti ette: kas toetate Eestile kasulikke poliitika põhiteese või lahkute valitsusest.

Just nüüd on Reformierakonnal õige või lausa viimane aeg mõelda uuesti läbi oma eesmärgid ning seada sotsiaaldemokraadid fakti ette: kas toetate Eestile kasulikke poliitika põhiteese või lahkute valitsusest. Kolm nii Eestile kui Reformierakonnale kasulikku vaala oleksid järgmised – kohalik valimisõigus üksnes Eesti kodanikele (pluss ELi liikmesriikidest pärit elanikud), maksutõusude ülevaatamine ning riigisektori otsustav kärbe.

Koos Eesti 200ga oleks Reformierakonnal parlamendis koos napid enamushääled, millele tõenäoliselt saab loota lisatuge teistest fraktsioonidest ja ka akna alt. Eesti 200 ei kujune probleemiks, sest juba pikalt valimiskünnise alla jääva reitinguga erakonna liikmed küllap juba juurdlevad vaikselt, mida nad tulevikus teevad.

Reformierakonnal on veel võimalus.