Marek Strandberg ⟩ Meistriklass – vastutuse tuuldeloopimise ime

Tuulepark Aidu karjääris Ida-Virumaal. Foto: Rasmus Rebase

On võimalik, et meie valitsus on sattunud tuuleenergiat promodes õnneküttide otsa, kes Euroopas maad võtnud roheudus hästi ujuvad ning ohtratest toetusrahadest elatuda suudavad​, kirjutab teaduse- ja tehnikatoimetuse juhataja Marek Strandberg.

Eesti vajavat, nagu olete kuulnud, ohtralt taastuvenergiat, sest siis saavat toota suures hulgas metanooli ja muid imekütuseid, et meie lennukid – tõsi, nende lennukid seal kuskil – ikka rohelisemalt lennata saaksid. Poliitilise otsuse jaoks, et Eestis soovitakse kasvatada tuulegeneraatoreist toodetud elektrienergia osakaalu, ei pea otseselt välja mõtlema mingeid tarbijad, kelle vajadusi rahuldades hakatakse tuuleparke rajama. Ometi on Eestis valitud just see suund, et püütakse näidata, kui palju töökohti ja elektritarbimist tekitaks üks või teine ettevõte, kui see Eestisse tehtaks.

Oletada võib, et just neil argumentidel põhines ka miljarditesse küündivate toetuste maksmise möödapääsmatuse avalikkusele tutvustamine. Enneolematult hiiglaslikke elektrolüüsereid kasutavast supermoodsast metanoolivabarikust jäi Postimehe küsimuste peale alles üsna tavapärane puupiiritusevabrik, milles vesiniku vajadus pigem tagasihoidlik. Sel moel puidu metanooliks muutmine ei ole aga kindlasti ei roheline ega jätkusuutlik, sest juba tänaseks on Eesti metsad lakanud olemast süsiniku sidujad: neist lendub atmosfääri rohkem süsihappegaasi, kui need pärast fotosünteesiga neelavad.