ERIK RÜÜTEL ⟩ Kas Trumpi sõu Zelenskõi kulul oli märk uuest radikaalse talupoja ülestõusust?

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ja Ameerika Ühendriikide president Donald Trump Valge Maja ovaalkabinetis kohtumisel. Foto: RS / MPI / Capital Pictures

Laupäeval, 1. märtsil, tähistasime mu kolmanda poja kaheksandat sünnipäeva. Hommik algas pereringis koogiga, küünalde põletamise ja õnnesoovidega. Kuid mu mõtted olid eelmisel päeval toimunud sündmusel Washingtonis, kus kohtusid USA president Donald Trump ja Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. See kohtumine jättis mulle kui psühholoogile näpistava tunde, meenutades pigem stseeni filmist «Mean Girls»​ («Õelad tüdrukud») kui suurriikide juhtide distsiplineeritud ja lugupeetud dialoogi, kirjutab Erik Rüütel, Sisekaitseakadeemia kriisipsühholoogia õppejõud ja psühholoogilise konsultatsiooni agentuuri juht.

Washington ei ole mulle võõras. 20 aastat tagasi, pärast Tartu Ülikooli psühholoogiaõpingute lõpetamist, elasin seal aasta. Mäletan hommikuid, kui jooksin Potomaci jõe ääres, tundes, kuidas ajalugu oli seal füüsiliselt tajutav. USA asutajate väärikus ja enesevalitsus olid justkui linna kividesse ja sildadesse raiutud. Kuid möödunud reedel ovaalkabinetis toimunud kohtumise teine pool kandis teistsugust energiat – nagu oleksime langenud suurriikide strateegilise mõtlemise asemel madalasse egokonflikti, kus võimu asemel jagatakse staatust ja tähelepanu.

Psühholoogina olen oma töös kogenud mitmesuguseid konflikte, olgu need paarisuhetes, töökeskkonnas või rahvusvahelises julgeolekus. Olen vaadanud Tallinna Vangla direktori asetäitjana otsa kõige julmematele mõrvaritele, juhtinud euroopastumise protsesse Türgi vanglasüsteemi treeningkeskustes, pidanud emotsionaalseid vaidlusi Euroopa sisejulgeoleku kolleegidega HEAT situatsioonis, surunud enne Talibani režiimi kätt Kabuli päikese all Afganistani politseikindralitega. Kuid kõikjal on kehtinud kirjutamata reegel: austus peab säilima ka siis, kui erimeelsused on suured.