Aga miks on meil tunne, et midagi ikkagi ei muutu ning et me peame uutest jamadest kirjutama juba peagi taas? Tuletame meelde eelarvekärpeid. Neist on räägitud aastaid. Midagi on ka kärbitud, aga vähe ning tagatipuks on öelnud riigikontrolör Janar Holm, et meie riigieelarve kulud on hoopis kasvanud 155 miljoni euro võrra. Kus ja mis täpselt, saab öelda järgmisel aastal, kuna riigieelarve ülesehituse tõttu pole seda võimalik varem tuvastada.
Toimuv meenutab lõputut jantmängu. Lisame siia maksufestivali, mida Eesti tööandjate keskliidu uus president Ain Hanschmidt kommenteeris neil päevil sõnadega: me pole maksupalagani lõppu veel näinud. Ärgem imestagem siis, et ettevõtjad on pidanud koalitsiooni juba mõnda aega ettevõtlusvaenulikuks. Kui keegi oleks öelnud aastal 2000, et ettevõtjad rivistuvad Reformierakonna juhitava koalitsiooni vastu, poleks keegi seda uskunud. See oleks olnud midagi sama ennekuulmatut nagu ametiühingute ülestõus sotsiaaldemokraatide vastu.
Hämmastavaid uudiseid tuleb valitsusest nagu Vändrast saelaudu. Äsja kuulsime ideest, et Euroopa Liidu nõudel võidakse hakata vähendama ahjude ja pliitide kasutamist. Mõned päevad tagasi kirjutas Postimehe ajakirjanik Liina Laks ideest, et Euroopa Liit nõuab Eestilt direktiivi vastuvõtmist, mis maksustaks transpordikütuseid ja toasooja.
Kui puhkeb pahameeletorm, kostub sageli vastuseks, et tegemist on olnud halva kommunikatsiooniga. Nii teatas ka minister Piret Hartman (SDE) kolmapäeva pärastlõunal, et jutt annetatava toidu lisanõuetest oli kommunikatsiooniviga. Kas neid nõudeid üldse kehtestatakse, selle jätab Hartmani segane jutt siiski lahtiseks.