Vaatame siis selle nii otseses kui ka ülekantud tähenduses kalliduse sisse. Loeb turg ja turg on meil väike, potentsiaalsete lugejate hulk on piiratud, aga pakkumisi on tegelikult väga palju. Lettidel on alati värsked eestikeelsed teosed igale maitsele: oma staaride elulood, mitte ainult tõlgitud, vaid ka kohalik ja kõrgel tasemel ilukirjandus, reisiraamatud, memuaarid muusikahuvilistele, sõnalised maiuspalad lemmikloomasõpradele, köökides kõneainet pakkuvad varjunimedega põnevikud ja äsja väljamõeldud seiklusraamatud lastele. Kogu see sõnaline rikkus sihib üht ja sama Eesti Peret. Ja sellele eesti perele peab ta tagama mitte ainult sõnalise naudingu, vaid ka toote üldise kvaliteedi. Mida kvaliteetsem (värvilisem, kunstilise lahendusega, kõvade kaantega, fotomaterjaliga jne), seda suurem on omahind, seda kallim ka poelettidel. See ongi kohaliku kirjastaja kolmnurk: omahind kõrge, turg väike, konkurents tihe.
ESIMEST VÄLJAKUTSET PÜÜAB LEEVENDADA Eesti Kultuurkapital ehk siis toetusi jagatakse selleks, et autorid/kirjastajad/illustraatorid saaksid vähemalt alustada oma raamatupidamise matemaatikat. Kulka toetuste saajad on avalik informatsioon. Kui piiluda sisse, siis selgub tõsiasi: paljud kirjastajad ei hakkagi projektidega tõsiselt tegelema enne, kui on selgus majas – riiklik toetus tagatud. Ühest küljest on läbimõeldud toetusmehhanism hiiglaslik abi, mis kohe alguses võtab maha riski jääda pärast raamatu väljaandmist võlgu. Kuid samas tekitavad toetuste jagamine, otsustajate võimalike ootuste vahel laveerimine, riigipalk ja nii edasi ka sõltuvust ja kohe mitmes tähenduses hoiavad kunstlikult turgu.