JUHTKIRI ⟩ Euroopa päästerõngas Ukrainale

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Euroopa peab suurendama kaitsevõimet ja abi Ukrainale.
• Abi vähenemine annab Venemaale signaali sõda jätkata.
• Baltimaad peavad olema esindatud järgmistel kohtumistel.

Peamiselt Euroopa liidrite kohtumine Londonis pärast Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi visiiti Valgesse Majja andis lootust, et lääne ühtsus pole veel täiesti kadunud.

Pärast seda, kui USA president Donald Trump ja tema asetäitja JD Vance olid pidanud Valge Maja Ovaalabinetis maha sõnalahingu Zelenskõiga, seisis Euroopal ees küsimus, kuidas aidata Ukrainat edaspidigi, aga nii, et ei kahjustuks pöördumatult suhted USAga. Võtmeks on siin Zelenskõi, kellele on mitmed Euroopa liidrid vihjanud Washingtoni naasmise ja maavaraleppe allakirjutamise vajalikkust. See on reaalpoliitika. Ukraina president ongi viidanud valmisolekule Valgesse Majja naasta ja leping allkirjastada.

Samal ajal peab Euroopa suurendama oma kaitsevõimet ja abi Ukrainale. Ajal, mil ringlevad jutud, nagu sooviks Trump abi andmise Ukrainale lõpetada või seda oluliselt vähendada, ei saa ju rääkida rahust. Sellepärast, et abi vähenemine annaks Venemaale signaali mitte sõda lõpetada. Siin peabki astuma mängu Euroopa ja näitama, et Ukraina saab jätkuvalt abi. Ning lepe USA ja Ukraina vahel võib panna Trumpi abi Ukrainale jätkama.

Kuid Euroopa enda huvides on oma kaitsekulutuste ja kaitsekoostöö suurendamine. Vastavaid näiteid ju minevikust leiab, näiteks hävitaja Eurofighter kokkupanek – miks siis midagi sellist tulevikus teha ja suuremal määral. Prantsusmaa tuumaheidutus võiks laieneda ka teistele riikidele.

Euroopa peakski näitama, et on valmis Ukraina rahu selgelt toetama. Aeg on asuda deklaratsioonidelt tegudele.

Venemaa peab mõistma, et pigem on Euroopa kaitsevaldkonnas tervik kui trobikond eraldi riike, kel erinev ajalooline kogemus ja erinev kaitsepoliitika. Euroopa veel seda ei ole, kuid kokkusaamine Londonis ja loodetavasti edaspidised kohtumised vaid suurendavad Euroopa kaitseühtsust.

Halb mekk oli Londoni kohtumisel man, sest Balti riike sinna ei kutsutud. Säärased kohtumised on meile üliolulised ja võõrustajad ehk britid ilmselt ei adunud Balti riikide ajaloolist kogemust, mis ütleb, et suurriigid võivad üle nende peade kokku leppida. Kuuldavasti on Briti peaminister Keir Starmer selle pärast ka vabandanud ning edaspidi tahaks loota, et Baltimaad on säärastel kohtumistel esindatud. Pealegi on Baltimaade kogemus Ukrainast ja Venemaast seni Euroopale sobinud.

Lisaks lahingutegevusele Ukrainas tuleb Venemaale avaldada ka muud moodi survet. Selleks aga peab olema Euroopa võimalikult ühtne, kuid Ungari ja Slovakkia Vene-sõbralikud seisukohad ei lase sel ikkagi juhtuda. Veel valitseb segadus võimalike rahuvalvevägede osas Ukrainas – ei ole teada, mis riigid need sinna saadavad ja kui palju neid vägesid peaks olema. Muidugi võib alati öelda, et see on kõik mõttetu spekuleerimine enne rahu, kuid Euroopa peakski näitama, et on valmis Ukraina rahu selgelt toetama. Aeg on asuda deklaratsioonidelt tegudele.