Ja seda olukorras, kus ainus n-ö rahuplaan, millest on seni räägitud, põhineb Saudi Araabias arutatud ainult venelaste huvides oleval loogikal – vaherahu, Ukraina valimised, rahuläbirääkimised. «Rahu» agressori tingimustel ei ole rahu, vaid alistumine. See annaks Venemaale ja teistele agressorriikidele jõudu juurde, viiks suure tõenäosusega iseseisva Ukraina kadumiseni ja oleks eksistentsiaalne oht Eestile ja kogu Euroopale.
Suur erinevus 2014. aasta Minski läbirääkimistega on, et Euroopa saab sellest suurepäraselt aru. Siis tormati kiiresti läbirääkimistele ja hiljem jätkus «business as usual». Nüüd tugevdatakse sanktsioone, antakse Ukrainale kiiresti sõjalist abi ja öeldakse selgelt välja, et rahuläbirääkimised saab pidada vaid Ukraina tingimustel ja siis, kui rahu on tagatud lääne sõjalise jõuga õhus ja merel, tulevikus maal. Need ei ole ainult sõnad, konkreetsed toetusotsused on teinud juba Ühendkuningriik, Taani, kohe Norra, loomulikult ka Eesti.