JUHTKIRI ⟩ Maskid on langenud

Putini-vastane demonstratsioon Berliinis. Tekst plakatil küsib: Euroopa, kas sa suudad ennast kaitsta? Foto: Hannes P Albert/DPA/SCANPIX

• Ukraina väljumine sõjast julgeolekugarantiidega on Eestile esmatähtis.
• Trump ei mõista sõja olemust: see on ellujäämisvõitlus ukrainlastele, keda ähvardab genotsiid.
• EL peab hülgama eelarvereeglid ning alustama kiiret relvastumist – ja jätkama Ukraina abistamist.

Reedene konflikt Valges Majas Donald Trumpi, J. D. Vance’i ning Volodõmõr Zelenskõi vahel on löönud õhku puhtamaks nagu leitsakujärgne äike. Kuni selle hetkeni ei olnud täiesti selge, mida võib Trumpilt oodata ja milliseks kujuneb tema Ukraina-poliitika.

Mõeldes Eesti rahvuslikele huvidele, on Ukraina väljumine sõjast julgeolekugarantiidega meile esmatähtis, samuti rahvusvahelise korra püsimine, mis välistab riigipiiride muutmise jõuga, nagu seda tehti 19. sajandil ja veel 20. sajandi esimeses pooles. Meie, nagu ka teised Euroopa väikeriigid, ei soovi olla peenrahaks suurriikide omavahelises mõjusfääride jagamises.

Mõeldes Eesti asukohale, on hetkel täiesti teisejärgulised arutlused, mille poolest on Trump parem Bidenist või et tema võitlus illegaalse immigratsiooni või kultuurisõdalaste vastu on hea asi. Donald Trump on põhimõtteliselt nõustunud, et piiride jõuga muutmine on maailmas mõeldav (ka Ukraina peab tema sõnul tegema järeleandmisi) ning et agressorit tuleks lepitada (Zelenskõi vihkavat liialt Putinit, et temaga läbi rääkida).

Tõsi, kohtumisel ajakirjanike küsimustele vastates kostis Trump Poola ajakirjaniku küsimusele, kas USA toetus Poolale laieneb ka Baltimaadele, järgmiselt: «Balti riigid… See on ka karm naabruskond. Aga me oleme pühendunud. Me saame olema väga pühendunud. Ja me oleme pühendunud NATO-le.»

Kahjuks on Donald Trump Zelenskõilt rahu järeleandmiste hinnaga nõudes demonstreerinud oma nõrkust geopoliitikuna. Võime nii väita, tuginedes Eesti ajaloolisele kogemusele alates Põhjasõjast. Meie tunneme hästi Venemaad, kelle jaoks on piirid seal, kus on tema väed, ning kelle jaoks on läbirääkimised ja rahukokkulepped vajalikud üksnes aja võitmiseks raskes olukorras.

«Ma küll kirjutan sellele rahulepingule alla,» olevat öelnud Nõukogude Venemaa esindaja Adolf Joffe Tartu rahuläbirääkimistel 1920. aastal, «kuid ma ei usu, et Eesti Vabariik võiks püsida kümmetki aastat.»

Tõepoolest, juba 1. detsembril 1924 toimus Venemaa mahitusel Tallinnas riigipöördekatse, mis suruti Moskva üllatuseks maha ootamatult kiiresti. Luureandmed olid valed. Inimesed toetasid oma riiki. Mis järgnes 1939. ja 1940. aastal, on muidugi omaette jutt, kuid tõendab järjekordselt, et Venemaa on ohtlik senikaua, kuni püsib tema imperiaalne mõtteviis – mis on paraku praegugi vägagi elus.

Postimehe hinnangul on Eesti huvides jätkuvalt Ukrainas sellise rahu sõlmimine, kus sisalduvad Ukraina kollektiivsed julgeolekugarantiid.

On näha, et Trump soovib rahu iga hinnaga – mis kahtlemata sobib Putinile hästi, kellel on hädasti vaja ajutist hingetõmbepausi. Ilmselt on üks Trump ajendeist anda jõulisi sõnumeid siseriiklikule publikule: kõik Bideni tehtu oli halb, Trumpi presidentuuri puhul poleks sõda üldse puhkenud ning nüüd suudab ta tuua kiiresti rahu. Zelenskõi isik aga takistab tal seda lubadust ellu viia, mis ajab vihale.

Kahjuks oli Ovaalkabineti kirglikult pressikonverentsilt näha sedagi, et Trump ei mõista sõja olemust ukrainlaste jaoks: see on ellujäämisvõitlus rahvale, keda ähvardab genotsiid.

Sama kahetsusväärne on seegi, et Eestiski on hakanud üha enam levima Ukraina vaenamine. Martin Helme kirjutas laupäeval Facebookis: «…slaavi nahaal läks Trumpiga laiama ja nõudma, sai mis tahtis». Sotsiaalmeedias levitavad mitmed ennast konservatiivseks pidavad inimesed tervet plejaadi argumente, mille kohaselt on Ukraina kuidagi ise juhtunus süüdi, et sõda algas Ukraina soovist liituda NATOga ning et Ukraina variseb kohe kokku, kui Trumpi pakutavat rahulepet jalamaid vastu ei võeta.

Pangem asjad perspektiivi! Kui agressorriik Venemaa eeldas, et sõda saab kolme päevaga läbi, siis see on kestnud 1. märtsiks juba 1102 päeva. Seega üksnes 316 päeva vähem, kui Suur Isamaasõda, Venemaa kangelaslik omamüüt. Kui toona oli ka Nõukogude Liit sõja puhkemises süüdi, siis Ukraina ei ole praegu süüdi milleski. See sõda on Ukraina vaatest nii moraalne, kui üks sõda üleüldse olla saab. Vastuhakk oli vajalik, möödapääsmatu ning nagu praeguseks näeme, võimalik. Mis oleks olnud alternatiiv? Hääletu alistumine, nagu Eestil 1939. aastal, millele oleksid järgnenud rüüstamine, küüditamised ning tapmised, ühesõnaga, oleks järgnenud ukraina rahva süsteemne venestamine?

Praegu on maskid langenud. Mitte Zelenskõi jäärapäisus ei ähvarda meid Kolmanda maailmasõjaga, vaid seda teeb Donald Trumpi lepituspoliitika. Meenutame, kuidas Neville Chamberlaini lepituspoliitika 1938. aastal tõi kaasa Teise maailmasõja, kui Tšehhoslovakkiat survestati «mõistlikule rahule».

Postimehe hinnangul on Eesti huvides jätkuvalt Ukrainas sellise rahu sõlmimine, kus sisalduvad Ukraina kollektiivsed julgeolekugarantiid. Õnneks on reede õhtul ja laupäeva hommikul saabunud kõigi ülejäänud demokraatlike riikide toetusavaldused Ukrainale. Kui julgeolekugarantiisid ei soovi anda USA, tuleb need anda Euroopa riikidel.

Praegu on saabunud hetk, kus Euroopa Liit peab hülgama eelarvereeglid ning alustama kiiret relvastumist – ja jätkama Ukraina abistamist. USA puuduolev osa on võimalik rahaliselt asendada. Kas ka (luure)tehnoloogiliselt, on keerulisem küsimus, kuid sellisel juhul tuleks alustada kohe vajalikke tegevusi. Kui Euroopa suudab koonduda, on meil kõik võimalused halvast olukorrast edukalt väljuda. Ukraina pole üksi. Ka Eesti pole erinevalt 1939. aastast üksi. USA ja Donald Trump on aga jäämas oma lepituspoliitikaga üksi. Loodetavasti suudab ta Putinit ikkagi läbi näha või sunnivad teda meelt muutma sisepoliitilised protsessid, mis võivad siiski võtta aega aasta või paar.