Eesti Energia on alla hinnanud uue õlitehase 107 ja põlevkivikaevandused 64 miljoni euro võrra. Õlitehas võib ajutise kasutusloaga töötada kuni 2034. aastani. Põlevkivitööstuse arendamist takistavad Euroopa Liidu kliimanormid ja soov saada süsinikneutraalseks aastaks 2050.
Euroopa Liidu plaanid pole olnud saladus ja neid pole tehtud ka viimastel aastatel. Ometi on valitsus lükanud energeetikateemalist sisulist debatti edasi, justnagu läheks probleem iseenesest mööda, ning meist on saanud kalli elektri maa. Paraku on viimaste kuude sihitu rapsimine tõestanud, et Eestil puudub korralik plaan.
Kogu valdkonna muutis keerulisemaks – isegi mõneti ennustamatuks – Ukraina täiemahulise sõja puhkemine kolm aastat tagasi. Euroopale sai selgeks, et odavale Vene energiale panustamine on olnud vale. Eestile sai selgeks, et meie energeetiline tulevik on koos Euroopaga, aga alles tänavu nägime meie elektrisüsteemi lahtirakendamist Venemaa omast.
Tuleb otsida alternatiive. Ses plaanis ei mõju just julgustavalt kliimaminister Yoko Alendri avaldus, mille järgi võime me samasugustest elektri hindadest nagu Soomes vaid unistada. Kui tõmmata veidi liialdades paralleele ajalooga, meenub Pariisi komandant Prantsuse revolutsiooni ajast, kes ütles nälgivale rahvale: «Rahvas, see raibe, söögu heinu!»
Ometi on valitsus lükanud energeetikateemalist sisulist debatti edasi, justnagu läheks probleem iseenesest mööda, ning meist on saanud kalli elektri maa.
Tõsi, Alender ütleb intervjuus Ärilehele, et 2035. aastaks võiks olla hind samal tasemel ja seega odavneda, sest arvestada tuleb ka inflatsiooni. Ent kümneks aastaks jääb Eesti rahvas kalli elektri eest maksma ja seegi aeg pole kivisse raiutud, sest elektri hinna samale tasemele jäämist ei saa võtta enesestmõistetavana. Kümne aasta jooksul jõuab Eestis vahetuda mitu valitsust ja maailmas olukord muutuda tundmatuseni.