Marek Strandberg ⟩ Maavaratehing – siiski vahejaam, mitte lõpp-peatus

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Foto: Pavlo Bahmut/SIPA/Pavlo Bahmut/SIPA

«Kes maksab, see tellib muusika» – kuid kelle pillide järgi mängitakse, kui mängus on riikide saatused ja maailma loodusvarad? Ukraina-USA maavaraleping tekitab tunde, justkui müüks Kiiev oma ressursid vabaduse nimel, samal ajal kui Ameerika kühveldab kõik, mis kätte saab, kirjutab nädalakommentaaris teaduse- ja tehnikatoimetuse juhataja Marek Strandberg.

Ometi pole maailmapoliitika mustvalge ning malelaual tehakse käike, mille tegelik mõju ja tagajärjed on alles selgumas. Kas see on pelgalt pragmaatiline diil või hoopis märk suuremast mängust, kus Euroopa ja USA vahelised huvid põrkuvad ning minevik kordub uues võtmes? Üks on kindel – see pole mitte sõja lõpppeatükk, vaid üks vahejaamadest teel teadmatusse.

Avalik mulje on, nagu müüks Ukraina oma suurt osa elementide perioodilisuse tabelist katvad maavarad maha vabaduse nimel ja punases idas kurjana kujutatud Onu Sämm võtab kõik, mida saab. Selles on natuke ehk tõttki. Aga ainult natuke. Maailmapoliitika on kasvanud suhete rohkuses muutunud selliseks, et võimalikke seoseid on lõpmatult palju ja nii polegi enam ei teadvuse ega matemaatilise statistika võtetega aru saada, millised asjaolud on olulised ja millised mitte. Näib, et oluliseks on muutnud kõik, ka kõige vähemtähtsad asjaolud ning tegurid. Võtkem või see üks liinidest, mis arenes Briti peaministri käigul Valgesse Majja. Tõsises jääsulaks sai Keir Starmeri taskust ilmunud kuninga enda kutse Donald Trumpile. Juhus või mitte, kuid kui ajakirjanik küsis, et kuidas siis on selle looga, et te nimetasite Volodõmõr Zelenskõid ju diktaatoriks, teatas USA president, et ta ei mäletavat küll, et ta nii oleks öelnud.