AVALIK PÖÖRDUMINE ⟩ Lastest on saanud riigi suurim kokkuhoiu koht

Valgamaa Lasterikaste Perede Ühingu sõbrapäeval astusid üles põnevad esinejad. Foto: Annaliisa Matus

Lastega pere vajab oma riiki täna rohkem kui eales varem ning alustagem olulisimast - taastame peredele võimaluse rakendada oma teenitavalt tulult lastega seonduvaid maksusoodustusi ja näeme lastega peredele ette automaksu erisoodustused, leiab Eesti Lasterikaste Perede Liit oma avalikus pöördumises.

2023. aastal edastas Eesti Lasterikaste Perede Liit tuhandete perede nimel Riigikogule 24 000 allkirja kogunud ühispöördumise «Lapsed ei ole riigi kokkuhoiu koht!», milles soovisime, et:

· peatataks plaan kärpida suurperede kui ühe haavatavama sihtgrupi toetust, sest vastasel korral ähvardab väikese ja keskmise sissetulekuga suurperesid taas vaesusesse langemine;

· säilitataks senine perehüvitiste süsteem – jätkub lasterikka pere toetuse indekseerimine ja sujuv vähendamine, millele lisaks indekseeritakse ka lastetoetused (sh pere esimesele ja teisele lapsele ning üksikvanemate lastele);

· säilitataks tulumaksuvabastus alates teisest lapsest ning taastataks tulumaksuvabastus ka esimese lapse eest.

Lasterikaste Perede Liit ei seisnud selle algatusega ainult lasterikaste perede, vaid kõigi Eesti lastega perede eest.

Toonitasime juba siis, et planeeritavad muudatused tekitavad lapsevanemates sügavat nördimust, sest need kahandavad märkimisväärselt lastega perede toimetulekut ajal, mil riigi tugi on neile kõige vajalikum (meenutagem, et olime äsja väljunud pandeemiakriisist, mis võttis tuhandete inimeste töökohad ning riigis vohas pidurdamatul kiirusel inflatsioon), põhjustavad üleüldist ühiskondlikku ebakindlust ning seavad küsimärgi alla perelisa saamise plaanid. Nägime justkui prohvetlikult ette saabuvat tragöödiat, ent rääkinud oleksime kui kurtidele kõrvadele.

Vaatamata sellele, et rahvaalgatust toetas kümneid tuhandeid inimesi, oli Riigikogu sotsiaalkomisjoni otsus ühene: «Kuna kollektiivses pöördumises esitatud ettepanekute osas on sisulised otsused juba langetatud, otsustas sotsiaalkomisjoni enamus esitatud ettepanekutega mitte nõustuda.»

Sama seisukoha kujundas ajaliselt hiljem ka Riigikogu rahanduskomisjon, kui olime esitanud põhjendatud ettepanekud kehtestada automaksu erisused sarnaselt puuetega inimestele ka lasterikastele peredele, sest lastega peredele on auto igapäevase tarbeesemena reaalne vajadus, mitte mugavus. Kärped ja maksud, ilma mistahes erisusteta, tulid sellest kõigest hoolimata, sest nagu must-valgelt kirjas – sisulised otsused olid langetatud juba niikuinii.

Niivõrd ulatuslik kärpimine laste arvelt oli aga säärasel moel Eestis esmakordne, seni ei olnud riik selliselt toiminud isegi väga rasketes majandusoludes. Tõsta lühikeses ajaaknas nii käibe-, tulu- kui ka maamaksu, vähendada peretoetusi, kaotada lastega seonduvad maksusoodustused ja abikaasade ühisdeklaratsiooni esitamise võimalus, tühistada koduste emade ravikindlustus, lõpetada huviharidustoetuse maksmine ning kehtestada uus, automaks, on ainult osake jadast, mis viimaste valitsuskoosseisude otsuseid iseloomustavad. Pered ütlevad kui ühest suust - nad ei tule sellega toime - aga leevendust ei paista mitte kusagilt.

Tähelepanuväärne on, et loetud päevad tagasi osundas ka president Alar Karis oma aastapäeva kõnes murelikult: «Meist juba pea iga kolmas ütleb, et raske on igapäevaselt toime tulla. Seda on liiga palju.»​

Tuleb nõustuda, et ongi äärmiselt kahetsusväärne olukord, kus veel aastake-kaks tagasi enesega hästi hakkama saanud pered on sattunud seisu, kus isegi ots-otsaga kokkutulemine on tõsine väljakutse ning lihtsalt äraelamiseks tuleb loobuda pea kõigest, mis pere eluvaimu toidab - ei ühtki teatri-, kino- ega kontsertelamust, ei ühiseid väljasõite ega koostegemisi, sest selleks lihtsalt enam ei jagu.

Eriti äraspidine on, et selle kõige juures vaatab riik aina süvenevas sündimuskriisis ikka ja aina nõudlikult nende samade inimeste otsa, kellelt elementaarne kindlustunne on jõuga võetud. «Mul on kurbus südames, et lasterikkusest on saanud riigi poolt taunitav vorm,» on vaid üks näide paljudest pöördumistest meie kirjakastides, kuidas tunneb end päriselt ühe kolmelapselise pere vanem. Aga riik ei reageeri.

Perede igapäevased mured meie kirjakastist välja

Siiani ongi tundunud, et reaalse olukorra trööstitusest arusaamiseks jääb tänastel otsustajatel vahetust puutepunktist oluliselt vajaka. Ehkki viimaste nädalate trükimeediast võib leida pea igapäevaselt artikleid sellest, kuidas tänane majandus- ja maksukeskkond tõukab lastega peresid üha enam vaesuse äärele, on need suures pildis justkui hüüdja hääled kõrbes, millele ei järgne mitte midagi.

Ometi ei ole tegemist üksikute eranditega. Et tuua perede tegelik argipäev oma kirjakastidest väljapoole, viis Eesti Lasterikaste Perede Liit mõned päevad tagasi lasterikaste perede seas läbi küsitluse, et hinnata kõige hiljutisemate muudatuste, tulumaksusoodustuse kao ja automaksu kehtestamise mõju peredele nii nagu nad seda päriselt tajuvad. Küsitluses osales 2533 inimest, kellest 63,2% esindasid 3-lapselisi peresid (1601), 25 protsenti 4-lapselisi (633), 7,9 protsenti 5-lapselisi (201), 2,6 protsenti 6-lapselisi (65) ning 1,3 protsenti 7-lapselisi peresid (33). Ülekaalukad 81,1% tõdes, et ainuüksi tulumaksumuudatused on avaldanud negatiivset mõju nende pere toimetulekule. Toonitame, toimetulekule, mitte lihtsalt sissetulekutele.

Kõige enam, 31,2%-l vähenes tulumaksutagastus eelneva aastaga võrreldes 500-1000 eurot, 26,4%-l 1000-1500 eurot ning 18,4%-l koguni üle 1500 euro. Ülejäänud vastajatel, s.o 24%-l, vähenes summa kas kuni 300 eurot või ei osatud seda täpselt hinnata. Tagastatav summa vähenes suuremal või vähemal määral ühtekokku 82%-l peredest.

Uurisime ka, milleks pered maksusoodustustest tulenevaid vahendeid kasutasid ning varieeruvate vastuste ühine näitaja oli läbivalt üks – see kulutati lastele. «Soetasime lastele talveriideid- ja jalanõusid», «kasutasime laste koolilõpu kuludeks», «hoidsime algava õppeaasta koolitarvete soetamiseks», «tasusime laste suviste laagrite eest», «maksime laste huviringe» või «võimaldasime kogu perele ühe ja ainsa väljasõidu aastas» on vaid mõned märksõnad.

Aga mitte ainult – tulumaksutagastust kasutati ka kodu renoveerimiseks, kodumasinate soetamiseks, küttepuude varumiseks, vanemate hambaravi eest tasumiseks, aastase kodukindlustuse võimaldamiseks või säästmiseks, et katta vajadusel pere erakorralisi kulusid. Küsitlusest ilmnes, et kuivõrd lõviosa sissetulekutest jääb peredel toidupoodi, siis ca neljandikul vastanutest ei ole enam mitte mingisugust võimalust säästupuhvrit koguda, mis teeb nad ootamatute väljaminekute ees eriti haavatavaks.

Võitluse linnade õhusaaste ja autostumise vastu maksavad kinni maal elavad perekonnad

Eriti tugevat vastukaja sai küsitluses automaks, mille suhtes väljendati, et «see on justkui eraldi maks suurperedele, millega karistatakse meid selle eest, et meil on lapsed». 94% küsitlusele vastanud peresid ütlevad, et auto on nende peres hädavajalik, lausa ainuvõimalik, sest ilma selleta ei saaks pere lasteaeda, kooli ega tööle. Kui lasteta leibkondades ja linnas on ühistranspordi kasutamine teostatav ja eeldatav, siis lastega peredes sõltub kõigi pereliikmete õigeks ajaks erinevatesse kohtadesse jõudmine suuresti isiklikust sõiduvahendist.

Eriti teravalt maapiirkondades, aga ka linnade lähistel, kus ilma autota liikuda poleks mõeldavgi, rääkimata pärastlõunastest laste sõidutamistest erinevate huviringide või erialaspetsialistide vahet. Paradoksaalsel kombel saavad aga need sõidud edaspidi ilmselt olema langustrendis, sest paljudel peredel ei jätku niikuinii enam raha laste huviringide jaoks. Viimane kõlab tõtt-öelda pigem kui lõik Rohke Debelaki libauudistest, aga mitte Eesti perede reaalsest argipäevast.

Uurisime ka seda, kui suur on lastega peredele langev automaks kokku, et mõista, kui suurt mõju see peredele avaldab. 67% vastanutest peavad automaksu tõttu oma pere rahakotti kergendama kuni 500 euro võrra, 17,9% peredest 500-1000 eurot ning 2,6% üle 1000 euro. 9,2% avaldas, et maks jäi alla 100 euro ning vaid 3,2%, et linnas elamise tõttu nad autot ei oma.

Automaksu tasumiseks kavatsetakse enim kasutada igakuist sissetulekut; piskut, mis õnnestub tulumaksutagastusena tagasi saada ning kümnendik peredest on sunnitud ka pere säästude kallale minema. 49 vastanut on tõdenud, et peavad maksu maksmiseks koguni laenu võtma. Eraldi toodi välja ka asjaolu, et ehkki riik nägi puuetega inimestele ette eritoetuse, katab see puuetega laste vanemate automaksust vaid kolmandiku, kui sedagi. Ülejäänu tuleb erivajadusega last kasvataval vanemal, kellele on auto omamine üheselt mõistetavalt möödapääsmatu, leida iseseisvalt.

Pered ei mõista, miks on niigi keerulises olukorras ülikõrget hoolduskoormust omavaid lapsevanemaid maksustatud täiendava maksuga oma laste elementaarsete vajaduste täitmiseks ilma, et neil oleks valikut mistahes alternatiividele. «Kas nüüd maksustab riik ka puuet?» küsib üks pereema nördinult. Ja õigustatult küsib, sest automaksu põhiseaduspärasuses kahtleb ka õiguskantsler.

Mis on saanud peresõbralikust ja lapsi hoidvast Eestist?

Presidendi aastapäevakõnes oli muudki tähelepanuväärset, tõdedes muuhulgas, et: «Meie ühiskondlik vaimne tervis on paljuski kreenis, kuna meie ümber on ohtralt kiusu ja vägivalda. Nii sõnalist kui füüsilist, nii meedias kui koduseinte vahel, nii peidetud agressiivsust kui avalikku ärapanemist.»​

Nii kibe kui seda ka tõdeda poleks, tunneb läbiviidud küsitluse põhjal end täna tagakiusatuna ka tavaline lastega pere. Aga kas me pole mitte loosunglikult lubanud, et oleme peresõbralik ja lapsi hoidev Eesti? Eesti, kus inimesed tunnevad end kindlalt ja turvaliselt? Vastus on jah - oleme küll - see seisab tänasenigi vankumatult Vabariigi Valitsuse veebilehel, aga sõnad sinivalgel ekraanil on kahetsusväärselt kujunenud üksnes tegelikkuse kõverpeegliks.

Ilmselgelt ei vaja me selleks uuringut, et teada - terved ja toetatud lapsed kasvavad üksnes turvalistes ja tervetes peredes. Soovides jätta kõikidele lastele alles nende trennid ja huviringid, loobuvad vanemad ise pea kõigest - treeningtegevustest vaimse tervise teenusteni. Üks ema väljendab oma tundeid nii: «Tõusnud maksude ja täiendavate maksude all elades on selline tunne nagu aeglaselt poodaks inimkonda üles. Vähemalt meil siin. Raske on, eluisu pole... aga kuidas lastele seda seletada..?»​ Riik ei saa jääda enam lihtsalt pealtvaatajaks lastes sel eskaleeruda allakäiguspiraali viimse keermeni.

Mida on vaja? Strateegilist muutust. Mida me ootame? Sekkumist. Kutsume parlamenti üles pidama avatud ja konstruktiivset diskussiooni, mida teha, et seda olukorda muuta, sest nii see lihtsalt jätkuda ei saa. Päeva lõpuks oleme me kõik üks, Narva piirist Sõrve sääreni, ja me peame alati silmas pidama, et me ei võitle kunagi üksteise vastu, vaid üksnes teineteise eest.

Lastega pere vajab oma riiki täna rohkem kui eales varem ning alustagem olulisimast - taastame peredele võimaluse rakendada oma teenitavalt tulult lastega seonduvaid maksusoodustusi, mida pered kasutavad niikuinii lastega seonduvate kulude katmiseks ning millega suunatakse raha tagasi majandusse. Ühtlasi näitame me sellega, et me hoolime, me väärtustame lapsevanemate panust ja me saame nende väljakutsetest aru. See on tegelikult vähim, mida riik saab oma kodanikule tagasi anda. Täiendavalt - näeme lastega peredele ette automaksu erisoodustused, mis võtab arvesse nende möödapääsmatut vajadust sõiduauto omamisele ning tagab laste elementaarse vajaduse mõistlikule elukorraldusele.

Nagu presidentki sõnas, ärme pane ära, võitle maailmavaate ega isiklike ambitsioonide pärast - näitame viimaks ometi päriselt, et me suudame olla üks ka kõige heitlikumatel aegadel.