PEETER ESPAK ⟩ Mineraalide lepinguga teevad USA ja liitlased Ukrainast uut Lõuna-Koread

27. veebruaril külastas Suurbritannia peaminister Keir Starmer Washingtonis USA president Donald Trumpi, et arutada ka Ukraina rahuplaane. Foto: Andrew Leyden

USA–Ukraina maavarade lepingu «suur kasu» ei seisne mitte niivõrd mineraalides, mille tasuvuse kohta info ongi puudulik, vaid see oligi mõeldud turvagarantiina iseeneses, millega kaasneb USA kui riigi ja tema kodanike suuremahuline püsiv kohalolu Ukrainas, kirjutab orientalist ja usundiloolane Peeter Espak.

Lepingu sisuks on USA sisenemine Ukrainasse omapoolse hiigelinvesteeringuga ning osa kasumi paigutamine mitte otse Ukraina jooksvasse eelarvesse (mis arusaadavatel põhjustel poleks kõige arukam lähenemine), vaid «triljoni dollari» investeerimisfondi, mis läheb omakorda tagasi Ukraina majanduse ülesehitamisse. Lepingu nimeks on Ukraina ülesehitamise investeerimise fondi moodustamise kahepoolne leping.

Pikalt levisid meedias kirjeldused, kuidas Ukraina ja USA vahel kavandatav mineraalide leping olevat kolonialistliku iseloomuga paljaksröövimise tehing. Suur impeerium surub väikesele alistatud rahvale peale oma tingimused ning krabab kaasa ka maavarad. Võrdluseks toodi Esimese maailmasõja järel kaotajariigile Saksamaale pealesurutud reparatsioone. Kui lepinguga nõustuti ning ilmus ka tekst, muutus ühe poliitilise tiiva narratiiv sageli kummaliselt. Endisest kurnavast koloniaallepingust (mille idee kasuliku investeerimisvõimalusena president Volodõmõr Zelenskõi ise sügisel 2024 USA-le parteideüleselt välja käis) sai hoopiski ka majanduslikult kahjulik leping USA-le.