Mihkel Kunnus ⟩ Liberalism vajab samuti jõudu

Francis Fukuyama mullu Kiievis. Foto: Ruslan Kaniuka

Tunnen alati teatavat ebamugavust, kui aasitakse USA politoloogi Francis Fukuyama omaaegset nägemust ajaloo lõpust. See fraas sai nii kuulsaks ju ometi seetõttu, et helises kaasa nii paljudes hingedes. Võib isegi öelda, et Fukuyama suurus ei olnud erakordses ettenägelikkuses või originaalsuses, vaid just vastupidi – tol hetkel domineerinud elutunde sõnastamises. Tal oli pigem poeedi kui politoloogi talent, kirjutab Fookuse «Inimese ja looduse» toimetaja Mihkel Kunnus.

Pealegi kõrvutus liberaalne demokraatia, mille maailmaajalooliselt lõplikku võidukäiku ta lootvalt nägi, toona ju eelkõige kommunismiga. Täiend «liberaalne» demokraatia ees oli toona teises kontekstis.

Kummati tundub praegu, et kommunismist sitkemaks konkurendiks osutus liberaalse demokraatia teine suurkonkurent – fašism. On ju Vladimir Putini Venemaa täieliselt fašistlik, kui ses udupilveks lätsutatud sõnas vähegi määratlevamaid laike leida. Fašismi tunnuseid leitakse ka praeguses USAs, näiteks juhi- ja jõukultus. Ometi on viimasele vastandumine saamas saatuslikuks ka liberalismile selle sõna heas ja varasemas tähenduses. Liberaalsus ei jää samuti jõuta ellu, vastupidi, jõud on eluvõimelise liberaalsuse vältimatu nõue. Nii võib isegi kujundlikult öelda, et liberaalsus pole fašismi vastand, vaid selle enesepiirangutega täiustatud versioon.