JUHTKIRI ⟩ Reguleerides end surnuks

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Suur bürokraatia on oht demokraatiale, sest ajab inimesed vihaseks.
• Bürokraatiaga on hädas ka sakslased ning uue kantslerikandidaadi Merzi lubadus oli seda vähendada.
• Kaitsekulude tõstmise kõrval peab Eesti võtma teiseks peaeesmärgiks ELis bürokraatia vähendamise.

Kolmapäeval teatas Euroopa Komisjon pressiteate vahendusel, et on asunud lihtsustama ELi haldusnorme. Maakeeli: vähendama bürokraatiat. Eesmärk on vähendada eeloleva viie aasta jooksul ettevõtete üldist halduskoormust vähemalt 25 protsenti ja väikeettevõtjatel vähemalt 35 protsenti. Peale täiemahulist rakendumist peaks niimoodi iga-aastastes halduskuludes säästetama kokku ligikaudu 6,3 miljardit eurot.

Pressiteadet lugedes tundub, nagu oleks tegemist erakordse saavutusega. Aga miks alles viie aasta jooksul? Ja miks nii vähe? Igaüks võib võtta eelmisest lõigust andmed halduskoormuse keskmise vähenemise ja halduskulude kokkuhoiu kohta ning ise arvutada, kui suur on umbmääraselt allesjääva halduskoormuse maksumus. Ning kõige tähtsam: milleks kõiki neid nõudeid üleüldse oli vaja kehtestada? Kas tõesti selleks, et raporteerida kangelaslikust võitlusest regulatsioonidega?

Endine õiguskantsler Allar Jõks hoiatab meid Postimehe arvamusloos liiga suure bürokraatia eest nii Euroopas kui Eestis. See on oht demokraatiale, sest ajab inimesed vihaseks ja nood võivad olla ettearvamatu valimiskäitumisega.

Ilmselt algab Brüsseli viga mõtlemisest, et elu kõigis tema avaldumisvormides tuleb igal juhul reguleerida ning heaks kontrollimehhanismiks on rikkalik andmete kogumise ja aruandluse kohustus. Vajalikud on olnud kestlikkusaruandlus, ülevaade kestlikkusalase hoolduskohustuse täitmisest, sammudest süsiniku piirmeetme tagamiseks ja nii edasi.

Kaitsekulude tõstmise kõrval peab Eesti võtma teiseks peaeesmärgiks ELis bürokraatia sihikindla vähendamise.

Ja mida teeb meie ametnikkond? Selle asemel, et seista võimalikult lihtsa ettevõtluskeskkonna eest ja vältida või vähemalt leevendada Brüsseli bürokraatia negatiivset mõju, keeratakse kõigele mitu vinti peale. Nagu kirjutab Allar Jõks: «Kodumaa ametnikkonna ponnistusi jälgides kipub jääma mulje, justkui õnnestuks meil end rikkaks reguleerida.»

Meenutame kanade vabapidamise nõuet või nõuet märgistada restoranis kotletid liha päritolumaa informatsiooniga, mis peab olema täpne isegi sellisel juhul, kui hakklihas on miksitud multikulti liha.

Eesti rikkaks reguleerimise idee on määratud eos nurjuma ning üks põhjus, miks ettevõtete konkurentsivõime meil ja ELis tervikuna väheneb, on seesama padubürokraatia. Probleemiga on hädas olnud sakslased ning üks uue Saksa kantslerikandidaadi Merzi valimislubadusi oli asuda bürokraatiat otsustavalt vähendama.

Tundub, et Eesti ja Saksamaa ametnikke ühendab printsipiaalne pedantsus. Paberimajandus on hullemgi veel Vahemere maades, kuid Hispaanias või Itaalias leidub enamasti mõni heatahtlik ametnik, kes täiesti vabatahtlikult võib näidata, mida ja kuidas tegema peaks ning milline formular on vajalik ja milline mitte nii väga: sest osa nõudeid peavad idiootlikeks ametnikud isegi.

Postimees on seisukohal, et kaitsekulude tõstmise kõrval peab Eesti võtma teiseks peaeesmärgiks ELis bürokraatia sihikindla vähendamise.