JUHTKIRI ⟩ Aitäh, Krista Aru!

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Krista Aruga sai arutleda ajakirjanduse ja ajaloo üle.
• Tema loengus muutusid keerulised epohhid mõistetavaks.
• Tal oli tahe tegeleda vaba vaimu püsimiseks vajalikuga.

Kolmkümmend viis aastat tagasi oli üks Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna üliõpilaste lemmikõppejõude Krista Aru, sest ta oskas rääkida huvitavalt esmapilgul üsna igavast ajakirjanduse ajaloost. Olud olid läinud vabamaks ning rääkida võis põhimõtteliselt kõigest, ent igaüks ei tahtnud või siis ei osanud.

1990. aastate algus oli Eesti ajaloos pöördeline ja seda ka ülikoolis. Massiülikooli sünnini ning suhtekorralduse ja ajakirjanduse ühtesegamiseni olid jäänud veel mõned aastad. Kuulajaid oli vähe ja nad ei näppinud üleoleval ilmel nutitelefone – muidugi, neid veel polnudki. Ent ülikoolis õpetasid tõelised isiksused. Krista Aru oli üks neist, kellega oli võimalik arutleda inimese, ajakirjanduse ja ajaloo üle.

Üks teaduslik maailma tunnetamise viis on fenomenoloogiline uuring, mis räägib maailmatunnetusest läbi üksikinimese silmade. Krista Aru loengus ärkasid tema tegelased ellu: Jaan Tõnisson, Johann Voldemar Jannsen, Ado Grenzstein, Karl Eduard Sööt ja paljud teised. Suured tegelased ajaloos, tollase aja valikute ja probleemidega, mis oma hoomatavuses muutsid keerulised epohhid mõistetavaks ja võrreldavaks kaasajaga. Ning seeläbi aitasid paremini mõista praeguseid probleeme.

Mõned nendest on ajast aega kordunud. Eesti piiratus ja vaesus. Vaimne pori, mis ulatub rattarummudeni. Tähtsad võimumehed mõisas või impeeriumi pealinnas või parteimajas, kes käivad aeg-ajalt ihunuhtlust jagamas ja toimetustes vaba mõtte sirutuslaudu nahkse tollipulgaga mõõtmas.

Krista Aru kehastas endas viimaks kompromissitut Jaan Tõnissoni vaimu, mida oli ajakirjandusajaloolasena nõnda põhjalikult uurinud.

Kuid kordunud on ka helged momendid. Õppetükkide tegemine peerutule või tattninalambi valgel, erk mõte, mis küünitab silmapiiri taha kaugesse tulevikku, kaugemale küsimusest, kas savipottides on alal piisavalt lihaleent.

Siit võrsus Eesti omavalitsus, siit võrsus Eesti omariiklus ning siit võrsus Eesti ajakirjandus, mis on mänginud meie rahvuslikus kujunemises keskset rolli. Krista Aru tundis seda lugu ja oskas seda lugu jutustada. Kuid ta oli ka väga hea kuulaja, sõber ja abiline, kui mõnel kolleegil või tuttaval oli muret jagada.

Võib nõustuda endise Postimehe peatoimetaja ja praeguse Tartu linnapea Urmas Klaasi mõttega, kes nimetas Krista Aru meie tänase Eesti rahvusliku liikumise juhiks. Seda mõtet võiks täiendada. Ta kehastas endas viimaks kompromissitut Jaan Tõnissoni vaimu, mida oli ajakirjandusajaloolasena nõnda põhjalikult uurinud. Vaimu, mille pärisosaks olid töökus, põhjalikkus, tarkus ning tahe tegeleda vaba vaimu püsimiseks vajalikuga, mis võis olla raske ja kurnav harimistöö. Ta tegi seda edukalt ülikoolis oma tudengitega, Eesti Kirjandusmuuseumis (1995–2005), Eesti Rahva Muuseumis (2006–2012) ja Tartu Ülikooli raamatukogus (2019–2024). Võib-olla mitte nii edukalt riigikogus (2015–2019), aga Toompea pinnas on ka üsna kivine.

Aitäh, Krista! Viljad võrsuvad.