Juhtkiri: võidujooks ei ole veel võidetud

Olnuks naiivne arvata, et Eesti sajandivahetusaegne HIV-nakkuse plahvatuslik kasv, mis iga nädal tõi juurde kümneid uusi nakatunuid, jäänuks tagajärgedeta. Süstlast voodisse ehk süstivatelt narkomaanidelt nende partneritele ja viimastelt omakorda nende partneritele levinud nakkuse jõudmine sünnitusmajadesse on omal ajal hiljaks jäänud teavitustöö nukrad tulemused. Läinud aastal sai 20 naist oma nakkusest teada alles rasedana. Seda on küll vähem kui varasematel aastatel, kuid siiski piisavalt, et tõdeda olukorra tõsidust.

Kui sajanditetagust kurja katku kujutati valges rüüs naisena, kes pakub ennast rändajat üle jõe tooma, siis ühiskonna ja HI-viiruse suhe meenutab maratoni: me jäime stardis magama, ja see tähendab ka vajadust tegeleda kaotatud ajast tulenevate tagajärgedega. Lapseootel HIV-kandjad on üks neist.

Aga ühiskond kohaneb. Õnneks oleme jõudnud kaugemale diskussioonist, mis puudutab süstalde jagamise ja riskirühmadega tegelemise vajalikkust. Sotsiaalsed probleemid on seni meie ühiskonna oluline osa.
Isegi kui väga tahta neid unustada ja kujutleda end Põhja-Euroopasse kuuluva arenenud maana, mis näitab võrreldes muu Euroopaga suurepäraseid majandustulemusi ning mille IT-võimekusele aluse pannud teadmisi käiakse õppimas lähedalt ja kaugelt, on tegelikkus üsna paindumatu. See tegelikkus ütleb, et me kena fassaadi taga on palju tumedamates toonides tagakülg ja et oleme endiselt HIV-nakatunute protsendilt ohtlikult esimeste seas.

Tõsi, HIV ei ole ammu enam üksnes süstaldega seonduv nähtus, vaid on kondoomipõlguse läbi jõudnud sotsiaalsetest probleemidest kaugel seisvatesse kodudesse. Kuid oleks naiivne arvata, nagu tähendaks see, et seetõttu ei lisanduks süstlaorjuses olijate hulgast uusi nakatunuid.

Maraton ei ole õnneks sprint, kus stardis kaotatud sekundid tähendavad kaotatud võitlust. Praegu ei tähenda nakkus mitte enam surmaotsust, vaid kroonilise haiguse sarnast seisundit. Lapsed, kes HIV-kandjatel sünnivad, on suure tõenäosusega terved, kui vaid ema enda ravimist unarusse ei jäta. Meditsiini areng on viimaste aastate jooksul olnud piisavalt kiire, et loota kord ka ravimit, mis kroonilise haige taas terveks teeks.
Seni on nakkuse ärahoidmine ja meie tumeda seljataguse probleemidega tegelemine ainus, mis aitab. Võidujooksus HIVi tagajärgedega saavutatud näiline edumaa on toonud kaasa probleemi väljalangemise aktiivsest arutelust ja sellega ka vältimistegevuse nõrgenemise.

Üleilmsed uuringud, mille järgi teavad noored rasestumisvastastest vahenditest varasemast tunduvalt vähem kui varem, annab põhjust muretsemiseks: võidujooks ei ole veel võidetud, kaugeltki mitte.