John on mees, kes tahab vanglast välja saades uut elu alustada. Aga ta kohtab vanu tuttavaid, kes keelitavad teda tegema kaasa veel viimast röövi. Vahepeal on Johni endine naine teinud valiku Johni sõbra, jõugu juhi kasuks.
Valner Valme: tagasi lõkke äärde
25. aprill 2012, 09:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline on Elioni nuti-TV klientide jaoks keskmine filmitutvustus telekavas. Eriti totter on olukord spetsiaalsetel filmikanalitel Showtime ja Silver. Nendel kogu filmiinfo ülaltoodu taolisega piirdubki ehk info hulk on null. Ei ole kirjas režissööri, näitlejaid, tegijamaad ega originaalpealkirja. Ülimalt keeruline on aru saada, mis film peitub näiteks pealkirja «Sära» ja trafaretse sisukokkuvõtte taga, sest sageli on filmi pealkiri ka mööda või harjumuspäratult tõlgitud. Liiati võib labase politseifilmi süžee taga leiduda sügavam mõte, mida aga kava koostaja ei ole tabanud või arvab ta vaatajaid seda mitte tabavat.
Üks näide. Maineka iiri lavastaja Neil Jordani ühe tuntuma filmi «Crying Game» (1992) tutvustus: «Nutumäng»: «Inglise sõdur röövitakse IRA poolt ja vangistuses algab ta ebaharilik sõprus teda valvava Fergusega. /.../ ... aga siis selgub, et ka temal on oma saladus.» Ei ole kirjas Jordanit ega peaosatäitjaid Stephen Read, Jaye Davidsoni ja Forest Whitakeri.
See on ebaviisakas tegijate suhtes, aga üksnes teoreetiliselt. Praktiliselt on see lugupidamatu vaatajate suhtes, keda peetakse lapsemeelseks, kes tahavad oma õhtujuttu ega oska isegi aimata, et sündmused ekraanil ei toimugi päriselt, vaid tegemist on eeldatavalt kunstiteosega, kindlasti aga fiktsiooniga.
Sama suhtumine, mis digitaalsetes telekavades, kajastub eratelekanalite programmides, kus film lõigatakse kohe lõputiitrite alates läbi ja lastakse reklaam peale, sest keda huvitab, et see film on ka kellegi tehtud: lugu on ju läbi.
Vaatajat peetakse lapseks, samas kui lapsi alahinnatakse: miks muidu on «Shrekid» jm lastefilmid sageli tele-eetris hilisõhtusel, n-ö suurte ajal. Võib-olla vastab see kõik turu nõuetele. Iga kolmas kinno jõudev suurtefilm on ju koomiksi põhjal tehtud. Ja publik laseb niikuinii jalga juba enne lõputiitreid.
On märke, mis lubavad arvata, et oleme jõudnud uude müütide ajastusse, kus inimesed võtavad legende tõe pähe. Pole vahet, kas lugu jutustab iidne jutuvestja lõkke ääres loomanahkades jõuramitele või lugu jutustab 3D-ekraan butiigirõivais keigaritele. Müüdid mõjutavad elu mõlemal juhul samamoodi. Eilsel postmodernismiajastul hääbunud usk arhetüüpsesse Loosse kui elu mudelisse on tagasi. John on mees...