RAUNO PÕLD ⟩ Tema viimane hingetõmme oli täis seda ebameeldivat lõhna. Ta oli väärt rohkemat...

Illustratiivne foto. Vanem ja laps hoiavad kätest. Foto: Hendrik Schmidt / DPA / Scanpix

Oma lapsepõlvekodus elasin koos kasuvanaemaga, kes oli äärmiselt sotsiaalne inimene. Tema suhtlusringkond oli lai ja pea iga päev, kui ma parasjagu polnud koolis, sõitsime me üheskoos tema sõbranna või tuttava juurde, kirjutab Rauno Põld oma mälestustest ja mis nüüd on pannud ebaõigluse tõttu sõna võtma.

Nii veetsin palju aega tädi Virve ehedas maakodus, kus armusin kodulindudesse. Tutvusin tädi Meediga, kellel on nii ainulaadne kodu, et senimaani unistan sarnasest, rääkimata tema peetud kõnemaneerist. Oli äge Kirsimäe tädi, kelle iluaeda ma alati imetlesin ja kust said selgeks põhilised kodulillede nimetused.

Kui külalised tulid meile, siis ajapikku õpetas endine Nõukogude restorani juhatajast kasuvanaema mulle selgeks söögi- ja kohvilaua katmise. Tema viis kolmeaastase minu mesitarude juurde ning õpetas mind endale oskuslikuks abiliseks, nüüd pean mesindust enda üheks lemmikhobiks. Kohtusin temaga viimati 2022. aasta suve lõpul, seoses tervisemuredega oli tal raskusi iseseisvalt toimetulemisega ja ta oli paigutatud hooldekodusse. Ühte nendesse, kus eakas vanur on objekt.