Minu jaoks algas veebruar seekord autoõnnetuses osalemisega ja see on vist väike ime, et pärast kokkupõrget meile peateele ette keeranud autoga 90 km/h alas läksid kahes autos olnud viis inimest kõik sündmuspaigalt omal jalal minema.
Selle kogemuse plusspoolele läks kiirelt saabunud politsei, pääste ning kahe kiirabiautotäie meditsiinitöötajate soojus ja abivalmidus. Mind jäi aga kummitama neist ühe lause, et selles teeristis juhtub õnnetusi kogu aeg, aga lubatud sõidukiirus on seal jätkuvalt 90 km/h. Mis pani mind hiljem mõtlema, et… meil ongi imelised arstid, õed, päästjad, õpetajad, loojad. Esmatasandi töötajad või kuidas nende kohta öeldaksegi? Probleem tundub olevat riigiaparaadis kuskil kõrgemal, kui ei realiseerita esmatasandi töötajate vaatlusandmeid ja ettepanekuid, mida oleks vaja muuta ja milliseid lahendusi rakendada.