Mihkel Mutt

FOTO: SCANPIX

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et skandaale on kultuuriloos alati olnud, kuid põhjuse-tagajärje suhe on enamasti olnud teistsugune. Praegu munsterdatakse efektsele skandaalile sageli juurde ülimalt triviaalne osutus.
 

Äsja oleme võinud tunnistada kolme nähtust, mil vaatamata suurtele erinevustele on ühisosa. Selleks on asjaosaliste soov suurt tähelepanu äratada. Need kolm on Günter Grassi «luuletus» Iisraeli ohust maailmakorrale, Breiviki protsess ja Pussy Riot.

Grassist on siinmail suhteliselt vähe juttu olnud, aga mitmel maal oli ta esiküljeuudis ja on kõneaineks tänini. Luuletuse pealkiri oli «Millest tuleb rääkida». Tundub siiski, et «millest» võib ära jätta. Jääb järele «tuleb rääkida». Just nimelt – nobelist tundis, et tuleb midagi öelda! Võib-olla ajendas seda tahtmine maailmale kasulik olla, tõenäosemalt siiski edevus.

Raske uskuda, et see teema oleks Grassi ammu piinanud ja ta oleks otsustanud nüüd vaikimise lõpetada. Inimesele, kes oleks pidevalt jälginud Lähis-Ida probleeme, ei saaks olla teadmata mõned elementaarsed tõed. Näiteks see, et Iraani juhtkond on lubanud Iisraeli ära hävitada, mitte vastupidi (Iisraeli riigi peamine mure on alles jääda, elus püsida).

Aga minu meelest ei lahminud Grass huupi. Sest kui ta oleks kritiseerinud Iraani, siis poleks see suuremat tähelepanu äratanud, sest Iraani kritiseerivad väga paljud. Aga nüüd, näe, milline suurejooneline isemõtleja taaselustus! Grass saavutas hiilgavalt oma eesmärgi. Juhtunu näitab muu hulgas ka seda, et sakslased on veel suhteliselt tõsine rahvas, nende jaoks on kirjaniku sõnal endiselt kaalu. Mujal, ka Eestis, on enamasti teisiti. (Selles suhtes oli sümptomaatiline Peeter Kaldre kriitika siinkirjutaja aadressil «Vikerraadios» 14. aprillil (tsiteerin 20. aprilli Sirbi järgi): «Aga noh, eks kirjanikuhärral ole omad mõtted.» Just nimelt, kui tahetakse mõista anda, et autor pole tõsiselt võetav, vaid mingi ullike, siis öeldakse tema kohta nüüdsel ajal «kirjanikuhärra»).

Breiviki juhtum on väga tähelepanuväärne. Tema vaimuhaigeks pidamine näib olevat varjatud sotsiaalne tellimus. Korralikud norrakad ei suuda taluda mõtet, et niimoodi võis käituda inimene, kes ei ole «skiso». Aga seda ta ilmselt pole. Vaimuhaigus on seotud eeskätt taju hälvetega. Breivikil on suurushullustus, väga ühekülgne arusaam ajaloost ja tänapäeva poliitikast, aga need pole meditsiiniprobleemid.

Mind huvitab, kui palju oli ja on kogu tema «soorituses» siirast usku, et niimoodi saab ta oma «üritusele» (immigrante ja multikultit tõrjuda) kasu tuua. Miks tulistada oma inimesi, mitte immigrante? Olen kohanud kommentaari, et Breivik nuhtles neid, kes olid seda multikultit rahulikult võimaldanud, see tähendab, et mängis jumala rooska. Aga selle loogika järgi võiks suurema osa norra põliselanikkonnast ära hävitada (siis poleks ka enam multikultit, jääks järele ainult «võõras kulti»).

Kui Breivik oleks nutikam, peaks ta taipama, et on praegu teinud oma üritusele korvamatut kahju. Sest nüüdsest peale on sisserändajatest ja multikultuursusest võrreldamatult raskem ausalt ja avameelselt rääkida kui seni. Aga need probleemid on ju reaalsed ja süvenevad.

Tundub, et Breivik on küllalt lihtsakoelise mõtlemise, aga väga võimaste ihade ning kujutlustega inimene. Kindlasti on ta multikulti vastane, aga vähemalt sama suur on tema kuulsusenälg ja Herostratose kompleks – jäädvustada oma nimi ajalukku enneolematult barbaarse teoga.

Pussy Rioti puhul puutume kokku kunstiprobleemidega. Suur osa tänapäeva kunstist taandub või suundub loogiliselt võttes ühele – aktsionismile. Viimase aluseks on provokatsioon või skandaal, mille kaudu juhitakse publiku tähelepanu mingile probleemile, seda rebitakse lahti rutiinist, «uuritakse» ja üldse «tegeldakse ühiskonnaga».

Mul ei ole midagi skandaalide ja skandaalitsejate vastu (peaasi, et oleks huvitav ja andekas). Skandaale on kultuuriloos alati olnud. Tõsi, põhjuse-tagajärje suhe on enamasti teistsugune olnud kui praegu. Algul on olnud mingi teos, mis muutub hiljem skandaalseks – n-ö iseenda läbi. Praegu on skandaal kohe algul, millele järgneb «kunst» või «sõnum». Täpsemini, skandaalile riputatakse külge mingi mõtteke või kriitikake. Aga üldiselt läheb kogu kunstniku aur selle peale, et skandaali või provokatsiooni korraldada (küll pärast vaatame, mis saab!). Nii juhtubki sageli, et efektsele skandaalile on juurde munsterdatud ülimalt triviaalne, lausa tühine osutus. Tuglast parafraseerides antakse oma ülilühikeste mõtetele ülipikad tiivad.

Mis puudutab Pussy Riotit, siis teadsid nad kindlasti, et kirikus möllates saavad nad kuulsamaks kui linnaväljakul või «Kristiine heinamaal» esinedes. Seepeale võidakse öelda, et kuna asi oli protestis kiriku ja Kremli koostöö vastu, siis pidigi sellega kirikus tegelema. Lubatagu kahelda sellise tegelemise tulemuslikkuses. Sest mis on protesti kaugeim siht? Kui selleks on Venemaa muutmine, siis saab see toimuda üksnes aeglaselt ja seestpoolt, arvestades vene ühiskonna traditsioone.

Ilmaliku võimu ja kiriku koostöö on Venemaal sajanditepikkune. Tsaar on olnud kirikupea ja see on rahva enamiku jaoks paraku loomulik (nõukogude aeg oli kõrvalekalle). Tuleks jätta ka soovmõtlemine: valgustatud, lääne moodi arutlevad ja tundvad inimesed on Venemaal tänini suures vähemuses. Sellega, et naistebänd kirikus möllas, võib demokraatia levikule «alamkihtides» pidurit tõmmata. Keskmine vene inimene on instinktiivselt säärase asja vastu ja tõmbub kaitseasendisse. Sellega ei taha ma öelda, et Pussy Rioti protest polnuks aus. Lihtsalt see ei välista punknaiste meeletut egotrippi.

Eesti on väike ja satub harva maailma tähelepanu alla. Vahel teeb see nukraks, vahel on hea ka. Selle peale, kuidas meie president avaldas toetust punkbändile, võivad vanemad ja targemad riigid isekeskis öelda, et «sel riigikesel ei ole vist lastetuba». Poolehoidu oleks võinud avaldada kodanikuühiskond, kultuuriminister või kes tahes. Aga õnneks jäi fakt laiema tähelepanuta.

Siit tagasi Breiviki juurde. Miks mitte tedagi kunstnikuna käsitleda? Inimene korraldas enneolematu skandaali ja lisas sellele «legendi». Kohtuprotsess on osa «teosest» jne. Endise teatrikriitikuna võin öelda, et Breivik mängib kohtusaalis diletantlikult nagu performansikunstnikud ja häppeningimehed tavaliselt. Siiani on läänes protesteeritud, kui mõne filmi võtetel on mõni loom päriselt ära tapetud. Aga küll harjutakse. Kunagi võib-olla ütlevad esteetikaloolased, et kunstnik Breivik oli oma ajast kõvasti ees. Kõik on kunst, kõik on kunstnikud.