Sada aastat tagasi tähistati Eestis 7. vabariigi aastapäeva. Vabadussõja lõpetanud Tartu rahulepingust oli möödas ainult viis aastat ja mõned kuud varem oli tervet Eestit raputanud kommunistide relvastatud riigipöördekatse. Eesti inimeste turvatunne ei olnud suurem kui praegu ja kindlasti ei olnud nad meist rikkamad.
Nad ei olnud ka meist isamaalisemad – majanduslik kitsikus tegi paljudel meele kibedaks ja piiri tagant oldi varmad seda ära kasutama.
Seepärast pidid tollased arvamusliidrid Jaan Tõnissoniga eesotsas kasutama pidulikku tähtpäeva selleks, et veenda kaasmaalasi iseseisva riigi vajalikkuses ja ise otsustamise kasulikkuses. Meie tänase lehe ajalookülgedelt saab seda kõike lugeda.
Lugeda saab ka seda, kuidas 2. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder rõõmustab, et «laialiste hulkade ükskõiksus on liikuma pandud», sest «kaitsevägi üksi, ilma terve rahva abi ja toetuseta ei oleks küllalt tugev».
See kõlab väga tänapäevaselt. Eelmisel nädalal toimunud Postimehe arvamusliidrite lõunal ütles Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi põhimõtteliselt sedasama – kuid siiski ühe olulise erandiga. Meie «laialised hulgad» ei ole veel liikuma hakanud, et jõuda sinna, kuhu me jõudma peame, ja nimelt: «Kui kogu rahvas hakkab kaitsma oma vabadust, siis on seda juba väga palju.»
Me tegime need otsused ise ja need olid meie viimase 20 aasta parimad otsused. Me ei peaks ka täna kartma ise otsustada.
Saja aasta tagustelt arvamusliidritelt tasuks õppida ka uuesti hindama ise otsustamist.