JUHTKIRI ⟩ Määrame ise oma tuleviku

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• 100 aastat tagasi oldi Eestis vaesemad.
• 100 aastat tagasi, mõni kuu enne iseseisvuspäeva olid kommunistid üritanud võimu haarata.
• Ärgem kartkem otsustada!

Esmaspäeval saab meie riik 107-aastaseks. Seda on palju, sest ÜRO 193 liikmesriigi seas on enamik riike meist nooremad. Seda on vähe, sest ainult 56 aastat sellest oleme saanud oma asju ise otsustada.

Sada aastat tagasi tähistati Eestis 7. vabariigi aastapäeva. Vabadussõja lõpetanud Tartu rahulepingust oli möödas ainult viis aastat ja mõned kuud varem oli tervet Eestit raputanud kommunistide relvastatud riigipöördekatse. Eesti inimeste turvatunne ei olnud suurem kui praegu ja kindlasti ei olnud nad meist rikkamad.

Nad ei olnud ka meist isamaalisemad – majanduslik kitsikus tegi paljudel meele kibedaks ja piiri tagant oldi varmad seda ära kasutama.

Seepärast pidid tollased arvamusliidrid Jaan Tõnissoniga eesotsas kasutama pidulikku tähtpäeva selleks, et veenda kaasmaalasi iseseisva riigi vajalikkuses ja ise otsustamise kasulikkuses. Meie tänase lehe ajalookülgedelt saab seda kõike lugeda.

Lugeda saab ka seda, kuidas 2. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder rõõmustab, et «laialiste hulkade ükskõiksus on liikuma pandud», sest «kaitsevägi üksi, ilma terve rahva abi ja toetuseta ei oleks küllalt tugev».

See kõlab väga tänapäevaselt. Eelmisel nädalal toimunud Postimehe arvamusliidrite lõunal ütles Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi põhimõtteliselt sedasama – kuid siiski ühe olulise erandiga. Meie «laialised hulgad» ei ole veel liikuma hakanud, et jõuda sinna, kuhu me jõudma peame, ja nimelt: «Kui kogu rahvas hakkab kaitsma oma vabadust, siis on seda juba väga palju.»

Me tegime need otsused ise ja need olid meie viimase 20 aasta parimad otsused. Me ei peaks ka täna kartma ise otsustada.

Saja aasta tagustelt arvamusliidritelt tasuks õppida ka uuesti hindama ise otsustamist.

Meie viimase kahekümne aasta rahvuslik konsensus on olnud, et teeme riigikaitses miinimumi ja püüame liitlasi veenda, et nemad ka nii teeksid: kui kõik panustaksid vähemalt miinimumi, oleksimegi kaitstud. Paraku ei ole see töötanud ja ei saagi töötada, sest kõik mõtlevad iseenda peale. Meie aga ei saa endale lubada miinimumi.

Peaksime lõpetama teiste poole vaatamise ja tegema seda, mida ise õigeks peame. Nagu tegime siis, kui kõik kaotasid kohustusliku ajateenistuse, aga meie mitte. Või siis, kui meid noomiti, et tahame Ukrainale relvi anda – see oli veel enne suurt sõda –, aga meie ei kuulanud ja andsime ikka.

Me tegime need otsused ise ja need olid meie viimase 20 aasta parimad otsused. Me ei peaks ka täna kartma ise otsustada. Selles kohas, kus meie elame, tuleb riigikaitses teha maksimum ja mitte hoolida sellest, mida teised teevad.

Rohkem eneseusku ja julgust ja me saame kõigega hakkama. Head vabariigi aastapäeva!