Niisugune strateegia on parim Euroopa kindlustuspoliis: sõdiva Ukraina toetamine, ka USA asendamine, kui ta abistajate seast lõplikult välja peaks langema. Märgid näitavad, et isegi Putin on üllatuslikult taibanud: Euroopa ei ole Ameerika Ühendriikide puudel, vaid iseseisva mõtlemisvõimega üksus, kes on Venemaa suhtes kriitiliselt meelestatud täiesti sõltumatu analüüsi viljana ning on ohu korral valmis ühtseks löögirusikaks koonduma, nagu seda tegid Ameerika kolooniad iseseisvussõja ajal.
Toonane karikatuur lööklausega «Join or die» (ühine või sure) näitas juppideks lõigatud ussi, kelle iga segment kandis ühe Ameerika koloonia nime. Täpselt sama olukorra ees seisavad praegu Euroopa maad. Ühineda on vaja mitte üksnes alalhoiuinstinktist, vaid Euroopal on võimalus üles korjata vaba maailma lipp, kui see peaks mõneks ajaks Ühendriikidel käest langema.
Väärtuste teema, millest kõneles J. D. Vance Münchenis, on loomulikult oluline. Immigratsiooni ja demokraatia küsimused on pakilised. Kuid Ukrainas toimuv on praktiline meistriklass. Meil ei ole aega filosoofilisteks aruteludeks, sest seal toimuv on pakilisem veel. Pole ka aega trumpoloogilisteks süvaanalüüsideks, kas ja mida USA president täpselt mõtleb ning ehk on tegemist kavala läbirääkimisstrateegiaga. Kui see nii peakski olema, siis on mõne aja pärast selgus majas; kui see nii aga ei ole, siis on praegu ainuõige hetk tegutsemiseks ning suurema kahju ärahoidmiseks.
Euroopal on piisavalt majanduslikku potentsiaali, et toetada Ukrainat, kelle ainsaks valikuks on «võitle või sure».