Meelis Oidsalu ⟩ Trumpi käsi ei ulatu kõigi NATO vägedeni Ida-Euroopas

Fookuse «Võimu ja julgeoleku» toimetaja Meelis Oidsalu. Foto: Mihkel Maripuu

Euroopa armeest on mõtteid mõlgutatud juba seitse kümnendit ning viimase aja arengud võivad selle idee eluaega pikendada, arvab julgeolekuekspert Meelis Oidsalu nädalakommentaaris.

Müncheni julgeolekukonverentsil Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi poolt taas välja hõisatud Euroopa armee loomise idee oli esimest korda päevakorral 1950. aastail. Prantsusmaa toonase ettepaneku taga oli mitu kaalutlust. Esiteks oli Prantsusmaa mures Saksamaa (siis Lääne-Saksamaa) taasrelvastumise pärast. Saksa vägede suuremasse mitmerahvuselisse väestruktuuri sidumine võimaldanuks riigi taasrelvastamist kontrolli all hoida.

Euroopa armee loomisega lootis Pariis vähendada ka Ühendriikide mõju Euroopas. Prantsusmaa ei näinud Euroopa väge sugugi mitte NATO aseainena, Euroopale prantslaste hinnangul vaja lihtsalt suuremat sõjalist valikuvabadust. 1952. aastal allkirjastatud Euroopa Kaitseühenduse leping jäi aga Prantsuse opositsiooni survel ratifitseerimata, kuivõrd selles nähti ohtu riigi suveräänsusele. Praegune Euroopa ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on selle kunagise algatuse nõrk järelkaja. Seejuures on Euroopa Liidul 2005. aastast välisoperatsioonide tarvis moodustatud 1500 võitlejaga kiirreageerimisüksused (lahingugrupid), kuhu on panustanud ka Eesti.