JUHTKIRI ⟩ Bürokraatia- ja põllumajandusministeerium

Päeva karikatuur. 20. veebruar 2025. Foto: Urmas Nemvalts

• Regionaal- ja põllumajandusministeerium kasvatab pidevalt ebavajalikku bürokraatiat.
• Maksuerisuste kava ei aita pikas plaanis ei kohalikku tootjat ega tarbijat.
• Postimees soovib, et skisofreeniline poliitpopulism lõppeks!

Kultuskoomiksi tsitaat «Värsked munad, munetakse teie juuresolekul» on omandamas uut, kurjakuulutavat tähendust. Regionaal- ja põllumajandusministeerium on tulnud järjepanu välja uute algatustega, võideldes küll puurikanade õiguste eest, küll kohustades restorane näitama, millisest riigist kana supi sisse sai.

Minister Piret Hartman (SDE) väidab Postimehele saadetud arvamusloos, et viimase algatuse eesmärk on toetada kohalikku toitu, mida on lubatud ka koalitsioonileppes.

Paratamatult meenub üks teine ilukirjanduslik näide tuletõrjujast, kes süütas tulekahjusid, et neid siis meeskonnaga kangelaslikult kustutama sõita.

Võib eeldada, et näiteks munade hinda ootab kanade puuris pidamise keelu tõttu märkimisväärne tõus, sest tootjad peavad tegema kulutusi, mida teiste Euroopa Liidu maade konkurendid tegema ei pea (nimetatud keeld ei ole ELi kohustus). Sealiha ja linnuliha omavarustatus Eestis on kõvasti alla turu mahu, mida ei saa imeks panna, sest hinnatõusu tingimustes on tarbijate jaoks päritolu olnud tähtsuselt neljandal-viiendal kohal, esimesena vaadatakse ikka kanakoiva maksumust.

Ja mis on ministeeriumi lahendus? Käia välja idee, et mõnedel toiduainetel võiks riik vähendada käibemaksumäära või et söögikohad peavad näitama liha päritolu.

Inimesi ei ole mõtet pidada rumalaks; kõik saavad aru, et hinnatõusu peamiseks põhjuseks on maksutõusud ja energiahinnad – teisisõnu valitsuspoliitika. Võib isegi mõista rahandusministri meelepaha, kui sedasama valitsuspoliitikat toetanud sotsid on nüüd silmakirjalikult asunud maksuerisusi taotlema.

Tootjat ja seega ka tarbijat aitavad kõige enam bürokraatia vähendamine, lihtne maksusüsteem ja konkurentsivõimelised energiahinnad.

Kava ei aita pikas plaanis ei kohalikku tootjat ega tarbijat, sest võib oletada, et süsteem «ühe käega anname, teisega võtame» jätkub. On ju küsitud, kuskohast tuleks maksuerisustega riigieelarvesse puudujääv raha. Võib oletada, et sotsid toovad taas lauasahtlist välja suhkrumaksu ja kõik teised kongeniaalsed maksuideed, millega sõnades rahvatervise eest seistakse.

Postimees soovib, et skisofreeniline poliitpopulism lõppeks. Tootjat ja seega ka tarbijat aitavad kõige enam bürokraatia vähendamine, lihtne maksusüsteem ja ELi turul konkurentsivõimelised energiahinnad. Meil ei ole vaja ministeeriumi, kes on targem kui tootjad ja targem kui tarbijad, keda kõiki on vaja kontrollida ja kuhugi valgustatuse poole «nügida». Omal ajal kasvatati taludes loomi, neid tapeti ja söödi ning omavarustatust jagus kuhjaga. Kui riik ei suuda Eesti kohalikele tootjatele tagada konkurentsivõimelist keskkonda, siis võiks ta nad vähemalt rahule jätta, mitte kiusata absurdimaigulise bürokraatiaga. Sama kehtib töötlejate ja kaubanduse kohta, kellel on praegu väga rasked päevad.

Milline on olnud viimane ministeeriumi algatus, millest on maaelul päriselt üle terve Eesti kasu olnud? Ei suuda meenutada. Sellisel kujul võiks ministeeriumi likvideerida, millest võidaks ka riigi rahandus.