Vana süsteemi rutiinne jätkumine on küsimärgi all. Üheks näitajaks on seniste institutsioonide usalduse langus, nende sisemine polariseerumine ja kasvav teovõimetus. ÜRO Julgeolekunõukogu – maailma rahu ja õiguskorra eest vastutav tähtsaim institutsioon – on ummikseisus, kuna üks selle alalistest liikmetest rikub juba kolme aasta vältel jultunult kõiki ÜRO põhimõtteid, samal ajal kui teine alaline liige, toetades sisuliselt agressorit, valmistub ise agressiooniks Ida-Aasias.
Selline areng puudutab vahetult inimõiguste eest seisma mõeldud institutsioonide tõhusust – üldtuntud ilusatel deklaratsioonidel jääb üha enam vajaka reaalsest mõjuvõimust. Maailma kõikide riikide ÜRO põhimõtete alusel ühte koondumise ja koostöö asemel näeme selle maailmaorganisatsiooni kasvavat lõhestumist eri blokkide vahel, kes universaalsete põhimõtete asemel tõstavad esile erinevaid lähenemisi, seda isegi erinevat terminoloogiat aktsenteerides. Kokkuvõttes tajuvad kodanikud süvenevat pettumust ning abitust.