JUHTKIRI ⟩ Vähiravi valeravi väljaravi

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Eestis valitseb arstide klannikuuluvus.
• Eesti meditsiini peab saama usaldada.
• Ravi kontrollimisse tuleb kaasata välismaa eksperdid.

Esmaspäeval alustas Põhja ringkonnaprokuratuur Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) suhtes kriminaalmenetlust, kuna on põhjust kahtlustada, et mõned vähiravihaiged on saanud liiga suuri kiiritusdoose. Mõned neist on tänaseks surnud, mõned elavad suurte tervisekahjustustega.

Alati võib vaielda, kui palju on süüdi haigus, kui palju vale ravi. Ülemöödunud nädalal «Pealtnägijasse» lekkinud materjalid annavad siiski alust kahtlustada, et tegemist on olnud süstemaatilise ja kaua kestnud raviveaga. Kuidas sai see kesta nõnda kaua, 2016. aastast alates?

Andmata sisulist hinnangut tehtud ravile, tuleb ometi nentida, et kliiniline kvaliteedisüsteem meie haiglastes lonkab. Kvaliteedisüsteem tegeleb ju protsessiga ning selle eesmärk ongi tuvastada ja välja praakida vigasid, et need ei korduks ega võimenduks. Näib, et seda pole juhtunud. Miks siis?

Tõenäoliselt on põhjuseks – üllatus, üllatus – Eesti väiksus. Meie arste on läbi aegade õpetatud ühes kohas, Tartu Ülikoolis ning paratamatult kaasneb sellega klannikuuluvus. Kõik tunnevad kõiki. Ehkki Tartu Ülikooli kliinikum on PERHist sõltumatu, pole mõtet eeldada, et võidaks teha sõltumatut vastastikust kriitikat. Taustasidemete mõttes on tegemist ikkagi ühendatud anumatega.

Kuidas siis toimunut uurida? Ei saa ju jääda lootma üksnes prokuratuuri tööle, kellel puudub meditsiiniline pädevus ning kelle uurijatel võib teoreetiliselt mistahes Eesti ekspert juhtmed kokku ajada, sest kiiritusravi ongi keeruline teema. Postimehe meelest on menetluse oluline osa mainekate välisekspertide kaasamine, sest üksnes nii on võimalik taastada usaldus meie meditsiinisüsteemi vastu.

Olles seda nentinud, ei taha Postimees öelda, et meie arstid on küündimatud. Kuid tõsiste süüdistuste kontrollimiseks on meil ilmselgelt vaja süsteemivälist ekspertanalüüsi ning seda Eestist saada on üsna keeruline.

Usaldus meditsiini vastu tuleb taastada, selleks tuleb vigu tunnistada ja neist õppida.

Allikad on Postimehele mõista andnud, et olukord on juba paranenud. Ent kas ta on paranenud seetõttu, et juhtunust on tehtud adekvaatsed järeldused, või hoopis seetõttu, et tehnika on vahepeal arenenud ning meieni jõudnud, võimaldades paremini doseerida kiiritust ja arvutada selle sihtimist?

Meie suuremate haiglate sisseseade on tänaseks juba maailma tipptasemel, selles pole küsimust. Küsimuseks jääb, kas me kasutame neid seadmeid parimal võimalikul viisil ja kas jõuame alati sammu pidada maailmas toimuvate ravimeetodite arenguga. Näiteks on eri kudedel erinev reaktsioon radioteraapiale, mis tähendab, et organid peavad saama eri suurusega doose, mitte aga ühte keskmist, mis võiks sobida kõigile. Ehkki doosi erinevus on väga väike, võib see kogu ravi vältel kumuleeruda kuue-seitsme kiiritustsükli jagu – mida võib olla kokku juba liiga palju.

Usaldus meditsiini vastu tuleb taastada, selleks tuleb vigu tunnistada ja neist õppida.