AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Üdini visnapuulik «Ränikivi»

Henrik Visnapuu «Ränikivi» (1925). Foto: Erakogu

Eesti Vabariigi sünnipäeva eel ja Eesti raamatu aasta hakul on mitmeti kohane meenutada üht meie isamaalisemat poeeti Henrik Visnapuud (1889/1890–1951), näiteks tema 100 aasta eest ilmunud luulekogu «Ränikivi» (1925) üle lugedes, kirjutab kirjandusteadlane Janika Kronberg.

«Ränikivi» ei ole vahest poeedi parimaid kogusid, ent on ometi üdini visnapuulik, kätkedes kõiki tema heitlusi ja vastuolusid, vahest küll vähem rindapistmist jumalaga ja rohkem sotsiaalsust ja ühiskonnakriitikat. Visnapuu luulele annabki inimliku võlu ja üleaegsuse tema lõhestumine vastandite vahel ja püüded poeesias seda lõhestumist ületada, leida loomingus hingeline tasakaal. Lisaks tulevad tema luulele kasuks rikkalik, Tartu keelega vürtsitatud stiil ja vormiline mitmekesisus ning teadlik ja julge eksperimenteerimine.

Luulekogu avavad tartukeelsed värsid «Üits ränikivi jäi mul kuvve tasku,/mul poisiksel kui lõppes lingulask» ning pikemates lüroeepilistes luuletustes leidub palju omaeluloolist alates kohanimedega märgistatud lapsepõlvest ja kulgedes üle revolutsiooni modernistlikku, reisidel kogetud suurlinnaängistusse: «Linn-elläi, peletis ning sõõras/sööb kõik, sööb kõik ning surma sõõratab.» Alates 1905. aastast täpselt dateeritud ajasündmusi kajastav «Tartu oktoober» suubub aga juba tollase kaasaja, Eesti Vabariigi ühiskonnakriitikasse.