/nginx/o/2024/11/29/16515611t1h85a4.jpg)
16. veebruaril möödus aasta päevast, kui Harpi koloonias tapeti Aleksei Navalnõi. Kindla plaani järgi, brutaalselt ja kuigi kaugel mis iganes tsivilisatsiooni lähimast punktist, siiski justkui kogu maailma silme all, kirjutab Meelis Kubits.
16. veebruaril möödus aasta päevast, kui Harpi koloonias tapeti Aleksei Navalnõi. Kindla plaani järgi, brutaalselt ja kuigi kaugel mis iganes tsivilisatsiooni lähimast punktist, siiski justkui kogu maailma silme all, kirjutab Meelis Kubits.
Naiivne lootus, et Aleksei mõrv võiks olla miski, mis aitab vene opositsiooni ühendada, suri juba esimestel kuudel. Tema loodud organisatsioon on haavatud eneseimetlusest, sisetülidest kolleegidega, takkaotsa lõppes ka ameeriklaste rahastus, mida muidugi ei oleks tohtinud kunagi ollagi. Tänud neile Eesti saatkonna inimestele, kes panid meie riigi poolt eile tema hauale lilled. See meenutas ühtlasi, et meil on olemas Moskvas endiselt diplomaatiline esindatus, tõsi, ilma saadikuta.