23. augustil 1939. aastal jagasid natsi-Saksamaa diktaator Adolf Hitler ja Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin omavahel ära Ida-Euroopa. Selle tulemusel kannatasid miljonid idaeurooplased, kaasa arvatud eestlased. On mõistetav, et suurriikide kahepoolsed läbirääkimised kolmanda riigi saatuse üle meid murelikuks teevad.
Ent erinevalt 1939. aastast pole Eesti jäänud üksi silmitsi Venemaaga. Me kuulume nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse. Mõlemad organisatsioonid on jätkuvalt meie julgeoleku nurgakivid.
Euroopa vajab aga tahet panustada mitmeid kordi rohkem Ukraina abistamisse ja oma kaitsevõimekusse. Vastavatest äratuskelladest on räägitud juba nii palju, et see väljend hakkab muutuma tüütuks klišeeks. 2008. aastal pärast Vene-Gruusia sõda räägiti äratuskellast; sellest räägiti ka 2014. aastal pärast Krimmi okupeerimist ja annekteerimist Venemaa poolt. Viimane äratuskell sellest vallast saabus 24. veebruaril 2022, mil Venemaa alustas Ukraina vastu täiemahulist sõda. Ja nüüd oleme taas üles leidnud veel ühe äratuskella…
Olgu sammudeks Euroopa enda tuumaprogramm, kohustuslik ajateenistus, oma raketikilp, on selge, et kuskilt tuleb alustada.
Samas ei saa öelda, nagu Euroopa poleks midagi teinud. Kaitsekulutused on küll aeglaselt, aga pidevalt kasvanud. Nüüdsedki kriisikohtumised Münchenis ja Pariisis näitavad, et vähemalt osa Euroopa riike saab aru olukorra tõsidusest. Küsimus on, kui palju suudavad Euroopa riikide liidrid selgitada oma rahvale, kui tähtis on panustada Euroopa kaitsele ja Ukraina abistamisele. Sest Euroopas on küllalt poliitilisi jõude, kes soovivad teha Venemaale järeleandmisi ja praegused liidrid peavad arvestama ka nende meeleoludega. Eriti Saksamaal, kus seisavad peagi ees erakorralised valimised. Lisaks takistab Euroopa liidreid tõsiselt kaitsesse panustamast ajalooline kogemus ja kontekst, mille järgi Euroopa Liit on rahuprojekt.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/02/17/16664150t1h80a6.jpg)