Evald Übi ⟩ Infraheli leiab meid üles mujaltki kui kardetud tuulikutest

Vaade Tõrva vallast Alamõisa küla poolt Õru suunas üle Väikese Emajõe, mis on võimalikuks asukohaks Herro tuulepargi tuulikutele. Tuulikud fotol on lisatud illustratiivsel eesmärgil. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Selle aasta sügisel toimuvate kohalike volikogude valimiste eel on mõned poliitikud leidnud päästerõnga, millest haarata kinni langeva reitingu tõstmiseks. Suure kära saatel hirmutatakse inimesi infraheliga, mis pidavat tekitama peavalu, ängistust, vibratsiooni ja vilinat kõrvades, kirjutab Evald Übi.

Kõiki neid hädasid on inimestel olnud ka enne tuulikuid. Kortermajades töötavad liftid, ventilaatorid, õhksoojuspumbad, igas korteris külmik, üle majade lendavad lennukid, lähedalt mööduvad autod ja rongid.

Kooli füüsikakursusest teame, et kauguse suurenemisel kaks korda nõrgeneb heli tugevus neli korda, see on pöördvõrdeline kauguse ruuduga. Lisaks veedavad inimesed rohkem aega hoonetes, kus heli on vaiksem. Ja kuna Eestimaa on väga hõredalt asustatud, siis tuuleenergia tootmine ja selle salvestamine vesiniku abil on meile igati sobiv tegevus. Postimees kirjutas 5. veebruaril 2025, et Leedus on üks omavalitsus pannud püsti sada tuulikut, teenib nende pealt miljoneid ja inimesed kolivad sinna. 1996. aastal oli Taanis 2100 tuulikuühistut, mille aktsiaid ostsid inimesed. 2001. aastal kuulus tuulikuühistutesse üle 100 000 leibkonna. Praegu on riigis üle 7000 tuuliku.