Lugejakiri: kuidas ma digilugu koostamas käisin

Foto: Kaarel Tigas / Õhtuleht

Kogemused e-tervise süsteemiga ajendasid ka lugejaid oma läbielamistest rääkima. Siinkohal avaldab Postimehe arvamusportaal ühe laekunud lugejakirja.

Elu uueneb, digistub. Isegi günekoloogi juures käimine oli sel aastal uudne - digine. Polikliinik oli vaikne, tühi nagu Palle linnas. Küll aga käis töö kabinettides, digitöö.

Digiarst ei vaadanud mulle kordagi otsa, ta pilk oli kinnistunud arvutiekraanile. Minul tuli vastata küsimustele nagu oleksin taolisel vastuvõtul esimest korda. Kas ma olen nii uus patsient, et varasemast midagi kirjas pole? Ei, see on digilugu.

Digiloo küsimused olid kõlatud, lühidad, konkreetsed, aga väga ootamatud, sest vastuseid tuli noppida kogu elatud elust. Vastamine tekitas ärevust, sest tundsin, et vastata tuli kiiresti, kuna tohtri näpud pidid toksima ning kuvaril oli veel küsimusi ette sööta. Mina nii kiiresti minevikku meenutada ei jõudnud ja nii jäigi mõni küsimus vastuseta või vastatuks puudulikult.

Pea kogu kabinetis viibimise aeg kulus digiloole ning arsti tähelepanu kuvarile. Vahepeal sai küll õde korralduse sirm ette tõmmata ja mina – kott ja riided sinna pingi peale panna.

Silmsidet võis üksnes õega saavutada, arstil selleks kuvarist ja klaviatuurist mahti ei jäänud.

Ootasin tüki aega pukil, unustasin juba end klahvitoksimist kuulama, kui äkki kuulsin justkui vabanduseks: see on teil väga ilus. Väline vaatlus seega tehtud. Tuleb ultraheliga vaadata. Vahele kärme proovivõtt ja juba liigubki pukk allapoole: pange riidesse. Paar kiiret lauset soovituseks, saatekiri ultrahelisse ja helistada võite sel ainukesel päeval ja ainult tunni aja jooksul, kätte saada on väga raske, aga proovige.

Väga digi maik jäi, ei mingit suhtlemist arstiga, mäletan teda vaid profiilist, sest nii ta istus, silmad ja kogu mõtlemisvõime kuvaril. Pukil lamades vastu aknast voogavat päevavalgust olid inimkontuurid vaid aimatavad. Pea kolm kuud ootamist ja läksingi digilukku, kuigi ise soovinuks arsti vastuvõttu.