Tiiu Kuurme ⟩ Rahvas peaks oma saatuse enda kätesse tagasi võtma

Lapsed. Pilt on illustreeriv. Foto: Sille Annuk

Üsna muutumatuna püsib ema roll ja nõuded sellele. Nad kaotavad karjääris, rahas, atraktiivsuses ja staatuses, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

Kui vaatan mulle lähedalt teada kahe suguvõsa lugu ajas, on tegu tagurpidi püramiidiga. Vanaisal oli viis last (vanaema suri noorelt), neil viiel oli kokku kümme järeltulijat. Neil kümnel järeltulijal omakorda kokku viisteist last. Neist viieteistkümnest kolmel lapsi ei ole. Ka teine lähedalt teada suguvõsa püramiid kuivab kokku. Mõlema püramiidi koosseisust on märkimisväärne osa nooremast rahvast siirdunud välismaale elama.

Püramiidi ahenemine ja jõukuse kasv näib inimliku loogika vastaselt olevat pöördvõrdelises seoses. Sõja-aja noored, minu ema põlvkond, pidas loomulikuks kolme last: isale, emale, kolmas riigile või jumalale. Elati uskumatult kitsastes tingimustes, ühe- ja kahetoalistes väikestes eluruumides, ühisköögiga, kemps õues nurga taga. Raha oli vähe ja poest polnud midagi võtta. Lapsed tahtsid aga sündida ja nad võeti õnnelikuna vastu. Vaatamata kõigele nälga ei nähtud, vanaemal maal või vanematel linna serval oli seapõrsas ja aiamaalapp. Lapsed kasvasid, läksid ülikoolidesse. Ühikakoha saamine oli vedamine, luksuslik sviit tähendas nelja inimest toas. Stipiga vedas välja, ülikooli sööklas olid leib ja toorsalat tasuta. Elamise rõõm ja ettevõtmised omasuguste seas korvasid kõik.