NÄDALA VASTAJA ⟩ Arne Merilai: nende paksude raamatute tähelendu ma eriti ei usu, aga hing on seal sees

Kirjanik ja kirjandusteadlane Arne Merilai. Foto: Hebo Rahman

Möödunud aasta lõpul ilmus kirjaniku ja kirjandusprofessori Arne Merilaiu teine romaan «Puuinimesed. Muinasjutt». Temale omases värvikas stiilis pole tegemist traditsioonilise romaaniga – sellest ei leia lugeja selget algust, kulminatsiooni ega lõppu. See nädal tõi Merilaiule ka tänavuse Eesti Kultuurikapitali kirjanduspreemia nominatsiooni.

Millega parajasti tegelete?

Neljapäeva hommikul saatsime Wiedemanni preemia laureaadi Tiit Hennostega ära tema intervjuu Sirpi. Sahmerdasin pisut näoraamatus, nagu viimasel ajal sageli. Praegu muidugi kirjutan ma Postimehele vastuseid. Selliseid nupukesi tahetakse pidevalt siia-sinna.

Õppetöö hakkas peale, alustasime täna Marju Himmaga teist puhku loovkirjutamise kursust «Tarbesõna kunst». See tegeleb me ajakirjanduses ja reklaamides avalduva kujundliku mõtlemise ja ütlemisega. Poeetiline keelekasutus on ju minu leib. Oli mõnus topeltseminar, saab nalja ka.

Olen kirjandusteadusliku sarja «Studia litteraria Estonica» peatoimetaja, praegu on korraga käsil koguni kolme köite trükki viimine ülikooli kirjastuses: Janika Kronberg, Janek Kraavi ja Jaak Põldmäe. Mu enda mõttelookogumiku «Eesti poeetika» poognad jooksevad ka peagi Ilmamaast lauale.

Kuidas on lugejad teie viimase teose vastu võtnud?

Minu värsket romaani «Puuinimesed. Muinasjutt» esitlesime äsja koos üliõpilaste kirjandusringi Ellips noortega. Nende paksude ja vahel keerukate raamatute suurt tähelendu ma eriti ei usu, aga olen neid loonud hingega. Mõlema sisuks on ikka armastus.