Peeter Laasik: uus ministeerium – terviseministeerium

Peeter Laasik Foto: Sille Annuk

Ministeeriume on uues Eesti Vabariigis nii juurde loodud kui ka seejärel kokku liidetud ja aeg-ajalt tuleb ikka jälle keegi mõttega midagi ministeeriumitega ette võtta.

22. jaanuari Eesti Päevalehes tõstatas Raimo Poom selle küsimuse uuesti. Kriitikat said regionaalminister ja rahvastiku minister, aga ka sotsiaalminister ning majandusminister. Seejärel tuli 8.veebruaril ministeeriumite liitmise ideega välja Mart Laar.

Tavaliselt on selliseid avaldusi tehtud siis, kui on mingi suurem jama mõne ministri/ministeeriumiga või kui on vaja kulusid kokku hoida. Vahel aga lihtsalt selleks, et n-ö saada pildile. Ilmselt on praegu kõike - soovitakse saada pildile, aga on ka vajadus kulusid kokku tõmmata ning samas olid ka skandaalid sotsiaalministeeriumis ja -ministriga.

Skandaale ja arusaamatusi ei lahendanud sotsiaalministri Maret Maripuu segased ning vahel ka lihtsalt ajaliselt hiljaks jäänud seletused-selgitused. Tekkis tunne, et minister ei suutnud ministeeriumit/kantslerit ohjata. Ja on ju täiesti õigustatud küsimus, kas ning kuidas üks minister suudabki hallata hästi ligi 45 protsenti riigi eelarvest. Summagi, umbes 44 miljardit, ei ole tavainimesele sisuliselt hoomatav. Naljaga pooleks võib küsida, et kui üks minister vastutab peaaegu poole riigi eelarve eest, siis mida ülejäänud kaksteist ministrit valitsuses teevad? Samas on selliste liitmiste-lahutamiste hetkeotsuste puhul alati oht, et tehakse asju lihtsalt tegemise pärast. Ei analüüsita protsessi sisuliselt; ei vaadata aja jooksul muutunud olukorda reaalselt, vaid poliitikud püüavad idee pealt poliitilisi plusspunkte teenida.

Kuid proovime siiski analüüsida olukorda rahulikult. Seega on meil olemas megaministeerium - sotsiaalministeerium ja on olemas minister väikese bürooga - rahvastikuminister. Sotsiaalministeeriumi vastutusvaldkond on suur ja lai, kuid seni olnud küllalt stabiilne. Samas rahvastikuministri vastutusala on iga valitsusega muutunud - segadust kui palju. Olen absoluutselt veendunud, et Eesti riigi pikaajaline, majanduslikult jätkusuutlik iseseisvus on eelkõige meie rahva arvu ja inimeste tervise parandamise küsimus. Juba aastaid püüavad demograafid ja arstid poliitikutele selgeks teha, et Eesti rahva arvukus ja inimeste tervis on katastroofiliselt halvas seisus. Enne valimisi poliitikud seda tunnistavadki ja annavad suuri lubadusi midagi ette võtta. Midagi ka tehakse. Kuid samas demograafiline olukord, vaatamata mõnede noorpoliitikute rõõmsatele teadetele, ei ole pikas perspektiivis sisuliselt paranenud. Jah, sündivus on paranenud, kuid seda eelkõige fertiilsesse ikka jõudnud naiste suurte aastakäikude tõttu 80ndate aastate algul ja keskel, samuti tänu majanduse paranemisele 2003-2007. aastal, jne. Loomulikult on oma osa ka vanemahüvitusel, kuid kahjuks mitte otsustav osa.

Kui demograafia oleks nii lihtsalt mõjutatav ,siis suurendame aga vanemahüvitist ja meie loomulik iive läheb kiirrongi kiirusel positiivseks. Kahjuks ei ole demograafilised protsessid nii üheselt mõjutatavad. Võime ju võtta ka selektiivseid andmeid ja eriti hõisata näiteks sündivuse üle Tallinnas, kuid jällegi - Tallinn ei ole kogu Eesti. Kõigile on teada tendents juba aastaid, et noored, laste saamise ealised, lähevad maakondadest õppima või tööle tõmbekeskustesse - Tallinna, Tartusse. Eriti Lõuna-Eestis ja Ida-Virumaal on elanikkonna vanuseline struktuur juba väga kurb. Seega probleem on jätkuvalt üleval ja rahvastiku vananemisega ainult süveneb.

Peab ka tõdema, et näljapajukil on meil ka rahvatervise valdkond. Samas probleeme, millega peab tegelema, on siin kuhjaga. Meeste varajane suremus eelkõige alkoholi tõttu, aga ka südame-veresoonkonna haigustesse, kasvajate liiga hiline avastamine, ülekaalulisusest tingitud haiguste pealetung, psüühilised haigused suitsiidini välja, jne, jne. Siia võib lisada probleemid rahvatervise valdkonnast kõige laiemas mõistes - töötervishoid, keskkond, liiklusohutus, lastega tehtav edendustöö, jne..

Ja ega meil otseses arstiabiski olukord väga hea ole. Jah, me oleme juba teist aastat Euroopa kõige kuluefektiivsema tervishoiu süsteemiga riik. Jah, eelmisel aastal Tallinnas toimunud WHO Euroopa regiooni tervishoiu ministrite konverents 53 riigi osavõtul oli tunnustus meie viimase 15 aasta tegemistele arstabis. Kuid patsiendid soovivad õigustatult lühemaid järjekordi, arstid-õed soovivad rahulikumaid ja paremini planeeritud töötingimusi, arstid soovivad süsteemsemalt ja sisulisemalt tegeleda arstiabi kvaliteedi parandamisega ning ega keegi ei ole rahul nii mõnegi haigla eelmise sajandi algusest pärit hoonega.

Rõhutan siinkohal veelkord meie riigi tegelikke võtmeküsimusi pikas perspektiivis - Eestis on rahvaarv 1,3 miljonit, neist eestlasi umbes 900 000; rahvatervisega tegeletakse pisteliselt; tervisliku elukeskkonna loomisesse on vähe kaasatud teisi ministeeriume ja arusaamine sellest on veel lapsekingades; arstiabi on alamehitatud ja alarahastatud. Samas me teame, et riigil ilma tervete inimesteta ei ole tulevikku. Seda mõtet ütleb selgelt välja ka WHO 2008. aasta Tallinna harta - tervete elaniketa ei ole riik majanduslikult jätkusuutlik. Ei ole reaalne nii, et kõigepealt rikkaks ja alles seejärel terveks.

Seega olukord on halb - kuid mitte lootusetu! Nagu ma juba mainisin, on meie tervishoiusüsteem juba 2 aastat Euroopa kõige kuluefektiivsem. See on hea baas arstiabi süsteemi orienteerimisele just kvaliteedi suunas, kaugtulemusele - ravitulemusele, mille tagajärjel patsiendid tunnevad end hästi 3, 7, 15 aasta pärast. Seda tahab ju ka patsient! Tundes süsteemi seestpoolt, tean, et on olemas ideed ja valmisolek selles suunas edasiminekuks.

Eelmise sotsiaalministri Jaak Aabiga alustasime 2005. aastal Eesti rahvastiku tervise poliitika väljatöötamist. See kiideti heaks 2006. aasta juunis riigikogu sotsiaalkomisjonis ja ta baseerub väärtustel. Tähelepanuväärne oli, et selle tervisepoliitika poolt hääletasid kõik riigikogus esindatud erakonnad. Sellest dokumendist lähtudes alustasime kohe vastava arengukava väljatöötamist ja tulemuse kinnitas juba praegune valitsus 2008. aasta juunis peaminister Ansipiga eesotsas Eesti rahvastiku tervise arengukavaks. See arengukava on sisuliselt ühiskonna kõiki sektoreid haarav ja just rahvastiku tervise aspektist. Muuseas, praegune sotsiaalminister Maret Maripuu pidas seda arengukava 27. detsembri Eesti Päevalehes oma eelmise aasta üheks suurimaks õnnestumiseks. Niisiis, teoreetiliselt on asjad paigas ja sektori enda valmisolek edasiminekuks on olemas. Mida on vaja?

Seda kõige olulisemat, poliitilist tahet prioritiseerida rahvastiku ja tervise teemat sisuliselt. Nagu rusikas silma auku sobib siia poliitikute soov sotsiaalministeeriumi ja rahvastikuministri büroo töö ümber korraldada. Mis on lahendus? Pakun välja - üks minister vastutab töö- ja sotsiaalvaldkonna eest, teine minister arstiabi ja rahvatervise eest kõige laiemas mõttes. Sellise jaotuse puhul on vastutusvaldkonnad ministrite jaoks paremini hoomatavad ja juhitavad. Kaob ära ajas ja ülesannetes muutuv, piiratud võimekusega rahvastikuministri büroo ning tekib kaks hästi juhitavat, normaalse suurusega olulisi valdkondi katvat ministeeriumi. Kokkuhoid tekib algselt süsteemi efektiivsemaks muutmisest ja boonuseks peab saama inimeste parem tervis tulevikus. Samas on võimalik ka nn. «suure» ja «väikese» ministri vormis asja lahendada nagu seda on tehtud Soomes. Oluline on valdkonna tähtsustamine.

Ma ei ole nii optimistlik aja suhtes nagu Mart Laar, kes arvab, et umbes sellist teed mööda võiks minna järgmine valitsus. Vastupidi, ma arvan, et nende muutustega on tõsiselt kiire. Eesti vanasõnagi ütleb - tänaseid toimetusi ära viska homse varna. Praegu on viimane aeg riigis ning ühiskonnas mõttemallide ja tõekspidamiste muutmiseks rahvastiku tervise kontekstis. Kriis nõuab kiireid ja julgeid otsuseid, aga samas peab otsuste aluseks võtma tõenduspõhised argumendid, mitte hetke poliitilised meeleolud.