/nginx/o/2015/01/03/3653191t1h8732.jpg)
/nginx/o/2025/02/14/16655059t1h7fe7.jpg)
Mullu jõudis pressinõukokku 59 kaebust, millest kolme menetlus on pooleli. Otsus tuli langetada 49 puhul, neist 21 taunivat ja 28 õigeksmõistvat. Seitsmel korral said kaebaja ja väljaanne kokkuleppele enne pressinõukogu koosolekut ning kuuel korral lükati kaebus tagasi või võttis kaebaja selle ise tagasi.
Ühe kaasuse üle arutlemine viis ka pressinõukogu statuudi muutmiseni, sest kaebuse oli esitanud artikli ilmumise ajaks juba surnud inimese lähedane. Eelnev statuut lubas kaebust esitada ainult era- või juriidilisel isikul, keda artiklis väidetu otseselt puudutab. Surnud inimene ilmselgelt ei saa enda au ja huvide eest seista – kas see võimalus peaks olema tema lähedastel? Pressinõukogu leidis, et sellise võimaluse peaks andma, küll aga klausliga, et enne sisulist arutelu peaks ikkagi kaaluma ka kaebeõiguse olemasolu. Statuut muudeti küll ära, aga too kaebus jäigi lahenduseta, sest teisalt jälle sätestab statuut, et sama kaebust mitu korda menetleda ei saa.
2024. aastal pressinõukokku jõudnud kaebuste refrään on ikka ja jälle, et ajakirjanik on esitanud valeväiteid ning ei ole ära kuulanud kaebaja seisukohti või on need üldse küsimata jätnud. Enamik pressinõukogus arutlusel olnud juhtumitest polegi väga keerulised. Üks kentsakamaid oli juhtum, kus suure kirjastuse töötaja lubas intervjueeritavale, et laseb tal intervjuu enne avaldamist üle lugeda. Töö käigus meel muutus ja kaebajat isegi informeerimata intervjuu avaldati. Ajakirjanduse kaks kuldreeglit ütlevad, et tegelikult ei ole ajakirjanikul mingit kohustust saata oma lugu üle vaatamiseks, aga ka, et allikale antud lubadust tuleb pidada. Viimane on suisa ajakirjanike pühas raamatus «Eesti ajakirjanduseetika koodeksis» kirjas. Ja nii tuli tauniv otsus kibekiiresti.
Postimees pressinõukogus 2024
- 14 kaebust kokku
- 5 õigeksmõistvat
- 4 taunivat
- 1 kokkulepe
- 3 tagasi lükatud
- 1 menetluses
Mitmeid kordi tuli pressinõukogul rinda pista eraelu puutumatuse ja avaliku huvi teemaga. See on valdkond, kus eriti meelelahutuslikum meedia ikka ja jälle piire kompab. Teinekord ongi keeruline aru saada, kust läheb poolkuulsuse eraelu piir. Siiski peaks kaebaja enne kaebuse kirjutamist korra rahulikult järele mõtlema, ega ta mitte ise juba varem oma eraelu kõiki detaile sotsiaalmeediasse pole paisanud. Olgu siis motiiviks mis iganes: laigiiha, kuulsusejanu või lihtsalt soov olla pidevalt pildis.
Sotsiaalmeedia mängib üha suuremat rolli nii lugejate kui ka ajakirjanike elus. Nii ei maksa imestada, et positsioonika inimese postituse põhjal koostab ajakirjanik küsimuse, mille toon postituse koostajale kohe üldse ei meeldi. Ja isegi kui toimetus selgituse kirjutab, siis ei meeldi ka selgitus. Paratamatult peab leppima sellega, et pärast avaldamist ei ole lause ja selle taga olev mõte enam kirjutaja omad, sest kirjutaja pea sisse ei näe peale kirjutaja keegi ja igaüks võib kirja pandud teksti natukene omamoodi tõlgendada.
Pressinõukogu 2024
- 59 kaebust kokku
- 49 otsust
- 28 õigeksmõistvat
- 21 taunivat
- 7 kokkulepet
- 6 tagasi lükatud
- 3 menetluses
Kasvav trend on kaebajate plaan lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Kaebus pressinõukokku lastakse kirjutada advokaadil ning ühtlasi on kaebus ka nõudekiri toimetusele ja võimaliku tulevase hagi aluseks. Mõneti seab see pressinõukogu liikmed keerulisemasse olukorda. Nõukogu asi ei ole otseselt veenduda, et kõik seadusepügalad on täidetud. Pressinõukogu lähtub heast ajakirjandustavast ning eelkõige «Eesti ajakirjanduseetika koodeksist», seadusparagrahvide ja kohtupretsedentide kaebusesse kirjapanek pigem hägustab pilti ning muudab kaebuse arutamise konarlikumaks. Sama tähelepanek kehtib muide ka ajakirjandusväljaannete endi kohta – alati ei pea palgatud juristil laskma neli lehekülge pooljuriidilist teksti kirjutada. Eriti kui paragrahvid on nii ühelt kui teiselt poolt kirja pandud pigem tähtsama mulje jätmiseks ning sisulist teemat ongi ainult lause või isegi pool.
Pressinõukogu pole kohus
/nginx/o/2025/02/14/16655060t1h9e61.jpg)
Merili Nikkolo
pressinõukogu esimees
Mis häirib inimesi lugude puhul? Eetikakoodeksis on 36 punkti, aga kaebused tulevad sageli 6–7 punkti kohta, mis on põhilised murekohad. Sageli pole kaebajad enda väitel saanud loos piisavalt või üldse sõna või pole toimetus avaldanud nende vastulauset, lugudes on ebatäpsusi või moondatud/kallutatud infot või tunduvad pealkirjad ja fotod eksitavad. Mõnikord pole kaebajad ka rahul, et ajakirjanik ei kooskõlastanud enne loo ilmumist nendega teksti. Siinkohal rõhutaks üle, et ajakirjanikud kindlasti ei pea lugu ja pealkirja allikaga kooskõlastama, kui just pole varem tehtud teistsugust kokkulepet. Enamasti seda pole.
Mõnikord tekitab segadust, miks toimetus keeldub vastulause avaldamisest. Aga seda ei saa nõuda. Vastulause tähendab loos olevate faktide ümberlükkamist ja kindlasti ei tohiks see olla pikem, kui oli algne lugu. Pigem on näha, et teinekord üritatakse vastulausena avaldada pikka arvamuslugu, kus püütakse selgitada oma seisukohta üldisemalt. Võibolla oleks hea meelde tuletada sedagi, et konfliktloo puhul tõesti näeb eetikakoodeks ette, et ajakirjanik peab võtma teise poole seisukoha. Samas kui on selge, et teine osapool ei vasta mõistliku aja jooksul küsimustele, üritab seda vältida ja pahatahtlikult venitada vastustega, siis võib ajakirjanik avaldada loo ka teise poole kommentaarideta. Siis lihtsalt märgime ära, et andsime võimaluse vastamiseks. Aga oluline lugu ei jää kunagi ilmumata. Muidugi arutelu koht on, kui kaua on mõistlik vastuseid oodata…
Viimastel aastatel on tavapäraseks saanud, et paljud pressinõukogusse jõudvad kaebused kirjutavad valmis juristid, kes teevad tööd põhjalikult ning eeskujulikult ja otsivad kokku kõik seaduseparagrahvid, millele viidata. See ei ole absoluutselt vajalik. Pressinõukogu pole kohus. Me teeme otsuseid vaid eetikakoodeksi kohta. Pressinõukogule piisab sellest, et mures kaebaja saadab meile lihtsalt ja selgelt kirjutatud põhjenduse, miks ta pole looga rahul, ning vajadusel lisab kirju, dokumente või muid tõestusmaterjale, mis kinnitavad tema väiteid. Kui ei oska tuua välja rikutud eetikakoodeksi punkti, siis tasub küsida nõu pressinõukogust või siis vajadusel püüame ise vastavalt kaebuse sisule leida, mis on asjakohane punkt. Pressinõukogu mõte ongi see, et oleks lihtne oma murega pöörduda ja küsida seisukohta.
Mõnikord nõutakse, et me peaks sundima toimetust vabandama või lugu veebiväljaandest maha võtma. Aga see ületab meie volitusi. Meie reeglid näevad ette, et tauniva otsuse puhul peab toimetus selle avaldama muutmata kujul ja kommentaarideta.
Kui looga tekkib mure, siis esimesena soovitan alati pöörduda toimetuse poole. Võib rääkida artikli kirjutanud ajakirjanikuga. Kui temaga jutt ei suju, siis võib rääkida näiteks peatoimetajaga. Kui selgust ei saa, siis järgmisena saab küsida pressinõukogu hinnangut. Kuigi mingil põhjusel on neid, kes arvavad, et toimetustel on suhteliselt ükskõik oma vigadest, siis mina pigem ikkagi näen ajakirjanikke, kes vägagi muretsevad, et info oleks õige, eksimuse korral on valmis vabandama ja täpsustama lugu. Usaldusväärsus on meile oluline. Vigu tuleb ette, sest ajakirjanikud on inimesed, aga oluline on see, et püüame oma eksimustest õppida.
Paljud mullused kaebused puudutasid lisaks väidetavatele valefaktidele ka seda, et kaebaja tundis, et talle pole sõna antud. Loomulikult sätestab ka ajakirjanduseetika koodeks, et eriti konfliktse loo puhul tuleb kõigile otsestele osapooltele sõna anda, eriti kui kedagi rünnatakse. Siit jäi meelde kaks aspekti: kommentaari küsimine ja enda seisukohtade selgitamise võimalus peab olema ajakirjaniku poolt päriselt mõeldud, mitte näilisena.
Kummastav oli juhtum, kus pika ja põhjaliku, kuid selgelt ründava artikli peakangelaselt küsiti kommentaari, kaebaja oli parasjagu koosolekul ning saatis SMSi, et vastab natuke hiljem. Siiski oli pool tundi hiljem juba artikkel vastaspoole seisukohata avalikkuse ees. Teine aspekt puudutab allikaid ehk kaebajaid. Kui ikka on ajakirjanikuga räägitud, oma seisukohti selgitatud, siis tasub meeles pidada, et ajakirjanikul ei ole kohustust täpsustada, missuguse loo ta avaldab, mis allikaid tal veel on. Nii võib jääda mulje, et ei ole ennast kaitsta saanud, kuigi tegelikult on kõik korras. Teisalt jälle peab arvestama, et kui otseselt ei rünnata kaebajat, vaid näiteks valdkonda, milles kaebaja tegutseb, siis ei pruugi ollagi üldse kaebeõigust ja pressinõukogu ei vaata sellist kaebust läbigi.
Julgustan ka natukene vähemkogenud ajakirjandusega suhtlejaid siiski mitte keelduma oma seisukoha avaldamisest. Kui on vaja mõtteid selgitada, siis on täiesti normaalne võtta selleks natukene aega. Üldjuhul kommenteerimisest keeldumine ei jäta artiklit ära, ta ilmub lihtsalt ühepoolsena. Rumalaks jääb siin pigem mitte väljaanne, vaid kommenteerimisest keeldunu, eriti kui ajakirjanik kommentaaripalve lukku sisse kirjutab.
Endiselt suur osa kaebusi põhineb kaebaja subjektiivsel tundel, et talle ei meeldi avaldatud artikli või saate käsitlusviis, toon, faktid. Esimesed puudutavad ajakirjandusvabadust ja faktid on faktid. Nendega pole mõtet vaielda. Kui näiteks äriregister paljastab tõe, siis see ei pruugi meeldida, aga nii on.