Aruanne lugejale ⟩ Kes kaitseb surnu au, kus on eraelu piir ja vastaspoole kommentaari küsimine

Pressinõukogu pole kohus, aga sageli ootavad kaebuste esitajad nõukogult samaväärseid otsuseid. Foto: McPHOTO via www.imago-images.de

Mullu jõudis pressinõukokku 59 kaebust, millest kolme menetlus on pooleli. Otsus tuli langetada 49 puhul, neist 21 taunivat ja 28 õigeksmõistvat. Seitsmel korral said kaebaja ja väljaanne kokkuleppele enne pressinõukogu koosolekut ning kuuel korral lükati kaebus tagasi või võttis kaebaja selle ise tagasi.

Ühe kaasuse üle arutlemine viis ka pressinõukogu statuudi muutmiseni, sest kaebuse oli esitanud artikli ilmumise ajaks juba surnud inimese lähedane. Eelnev statuut lubas kaebust esitada ainult era- või juriidilisel isikul, keda artiklis väidetu otseselt puudutab. Surnud inimene ilmselgelt ei saa enda au ja huvide eest seista – kas see võimalus peaks olema tema lähedastel? Pressinõukogu leidis, et sellise võimaluse peaks andma, küll aga klausliga, et enne sisulist arutelu peaks ikkagi kaaluma ka kaebeõiguse olemasolu. Statuut muudeti küll ära, aga too kaebus jäigi lahenduseta, sest teisalt jälle sätestab statuut, et sama kaebust mitu korda menetleda ei saa.

2024. aastal pressinõukokku jõudnud kaebuste refrään on ikka ja jälle, et ajakirjanik on esitanud valeväiteid ning ei ole ära kuulanud kaebaja seisukohti või on need üldse küsimata jätnud. Enamik pressinõukogus arutlusel olnud juhtumitest polegi väga keerulised. Üks kentsakamaid oli juhtum, kus suure kirjastuse töötaja lubas intervjueeritavale, et laseb tal intervjuu enne avaldamist üle lugeda. Töö käigus meel muutus ja kaebajat isegi informeerimata intervjuu avaldati. Ajakirjanduse kaks kuldreeglit ütlevad, et tegelikult ei ole ajakirjanikul mingit kohustust saata oma lugu üle vaatamiseks, aga ka, et allikale antud lubadust tuleb pidada. Viimane on suisa ajakirjanike pühas raamatus «Eesti ajakirjanduseetika koodeksis» kirjas. Ja nii tuli tauniv otsus kibekiiresti.