Aruanne lugejale ⟩ Väino Koorberg: Digiajastul peab rabelema ka selleks, et paigal püsida

Tasuta asju – ka uudiseid – jagavad need, kes teie raha kuidagi teistmoodi ära võtavad, hoiatab Eesti Meediaettevõtete Liidu juht Väino Koorberg. Foto: Madis Veltman

Ajakirjanduse väärtus seisneb nüüdisajal ka selles, et ta koristab sotsiaalmeedia sodi ning püüab jagada inimestele kvaliteetset, läbipaistvate põhimõtete järgi koostatud teavet, ütleb Eesti Meediaettevõtete Liidu tegevjuht Väino Koorberg.

Oluline muutus on seegi, et kui meediaettevõtted on kord oma lugejate-vaatajate tähelepanu ja usalduse võitnud, püütakse sellest võimalikult palju kasu välja pigistada.

Vanasti oli asi lihtne: ajakirjandus sai raha lugejatelt, tellijatelt ja reklaamiandjailt. Aga nüüd tuleb ajakirjandusel leiutada igasuguseid uusi võtteid ja variante, mudeleid ja tooteid, et üldse vastu pidada. Millest see räägib?

Sellest, et maailm on muutunud. Vanasti oli väga lihtne: lõid mammuti maha, tirisid mammuti koju ja olid kõva mees. Nüüd sellest ei piisa. Sa pead tegema sellest kümnesekundilise video, kuidas tantsid surnud mammuti juures ja selle kindlasti TikTokki üles riputama, et keegi aru saaks, et oled midagi teinud.

Kui oleksin meediajuht ja oleksin öelnud, et mina küll mitte midagi muuta ei kavatse, las jääda kõik nii, nagu see oli 1998. aastal, siis istuksin üksinda külmas, kütmata toas. Interneti ja sotsiaalmeedia tulek suunasid osa sellest rahast, mis varem võimaldas ajalehte ülal hoida, mujale, kus ajalehed sellele rahale enam küüsi taha ei saanud. Paberlehtede tiraažid on seoses internetiga järjekindlalt vähenenud juba 2000ndatest saadik. Olen seda nimetanud paberlehe kestlikuks kahanemiseks. Lehed peaksid rakendama Garfieldi taktikat. Garfield on multikast tuntud suur paks kass, kes kiusab väikest armsat lolli koera, ja kui tal on igav, siis hüppab seina peale, ajab küüned seina sisse ja vajub väga aeglaselt seina pealt alla. Lehed peaks tegema sama: kui oled seina peal, lööd küüned seina sisse ja teed kõik, et võimalikult kaua seina peal püsida.

Äratundmisele, et uudiste tasuta andmine hästi ei tööta – see tõi palju klikke, aga ei toonud piisavalt palju raha –, järgnes digitaalse vaimustuse aeg, et viime kõik lugejad internetti. Tühjagi! Sugugi kõik lugejad ei läinud karjaga internetti. Internetis tuli üles ehitada uus lugejaskond, kas just päris nullist, aga küllaltki madalalt tasemelt – seal on inimesed, kes on harjunud uudiseid tarbima varasemast sootuks teisel moel.

Minu arust oleme nüüd olukorras, kus kaalukausid, millest ühel Garfield ja teisel digiasjad, on selgelt digi poole ära kaldunud. Digiajastu on väga muutuv ja väga dünaamiline, sa pead kogu aeg rabelema ka selleks, et paigal seista.

Ja selleks, et edasi liikuda, pead alatasa midagi uut katsetama?