/nginx/o/2019/07/13/12361981t1h2250.jpg)
/nginx/o/2025/02/14/16653851t1hefcc.jpg)
Sellest on nüüd möödas pea viis aastat, kui pidasin Alexandra Saarniiduga (26) maha telefonikõne, et arutada tema võimalikku tulekut Postimehe Eesti uudiste toimetuse suvereporteriks. Mäletan seniajani, et kui küsisin, kas tal on ikka huvi, vastas Alexandra pehme vastutuleliku häälega: «Jaa.»
Kes oleks võinud toona arvata, et sellest nõusolekust saab seiklus, mis on ühe vahepeatusena päädinud aasta noore ajakirjaniku tiitliga Jaan Tõnissoni meediaauhindade raames. Ja kindlasti ootab Alexandrat või Alexit, nagu me toimetuses teda kutsume, veel neid võidukaid vahefinišeid.
Lood inimestest inimestele
Alexandra sattus ajakirjanduse erialale, ütleme nii, pärast teatud odüsseiat. «Ajakirjandus oli minu teine valik, aga tol aastal, kui lõpetasin gümnaasiumi, minu soovitud erialale vastuvõttu ei olnud ja läksin hoopis Brasiiliasse. Hakkasin seal oma elust blogi pidama, inimestele tundus see meeldivat ja pidevalt küsiti muu hulgas, kas ma ajakirjandust ei plaani õppima minna. Aasta lõpuks kadus mul täielikult huvi esialgu soovitud eriala vastu ja ajakirjandus tundus ainuõige valik,» rääkis Alexandra.
Postimehe lugejale on Alexandra kindlasti silma hakanud lugudega inimestest, mis enamasti käsitlevad nende isiklikke kaotusi, aga vahel ka võite. Tähtis on see, et ajalehelood oleksid inimestest inimestele – ja seda kunsti valdab Alexandra suurepäraselt. Ma ei oska täpselt öelda, kuidas tal see temaatika välja kujunes, aga mäletan, et andsin 2020. aasta sügisel noorele reporterihakatisele teha lugu, mis oma sisult ja olemuselt oli väga ebameeldiv: kuidas saavad emad hakkama vastsündinu kaotusega.
Sellised teemad ei ole igapäevased, kuid paraku tuleb vahel meelde tuletada, et isiklikke tragöödiaid juhtub mitte ainult mujal maailmas, vaid ka Eestis, ja et tegelikult tuleb selle taustal läbida karmilt bürokraatlik protseduur. See selleks. Lugu pealkirjaga «Kui öeldakse, et sinu lapse süda ei löö, vajub maailm kokku» valmis alles mitme kuu pärast, 2021. aasta
kevadel, aga 8. mail Postimees Nädalas ilmudes lõi pahviks.
Alexandra Saarniit oli suutnud teemat lõpuks väga peenetundeliselt ja tasakaalukalt kajastada. Ta tõesti oskab panna rõhke nii, et külmavärinad jooksevad mööda keha.
Alexandra oli suutnud teemat lõpuks väga peenetundeliselt ja tasakaalukalt kajastada. Ta tõesti oskab panna rõhke nii, et külmavärinad jooksevad mööda keha. Olgu siis nimetatud lugu või mõni muu, mille kallal ta on üksikasjalikult nokitsenud – ikka on need keerulised ja emotsionaalselt ebameeldivad, aga Alexandra suudab alati objektiivseks jääda.
Tõtt-öelda ei tea ma, mis sellise empaatiavõime taga on. Minul kui tema otsesel ülemusel on muidugi kõvasti vedanud, et mul on inimene, kes julgeb teha ebameeldivaid telefonikõnesid ja suudab need pärast ka ilusasti kirja panna. «Mulle on alati lugemine huvi pakkunud, kirjutamine tuli ka hästi välja, lisaks meeldib nina teiste asjadesse toppida,» tunnistas Alexandra. «Lolle küsimusi esitada ma ka ei karda, nii et ajakirjandus tundus täpselt sobiv eriala – pealegi ei hõlma see reaalaineid!»
Hea meeskonnamängija
Alexandra on ka väga tore meeskonnamängijana. Ses mõttes on meil toimetuses kombeks rääkida endast kui sülemist. Või kui lihtsamalt väljenduda, siis – võttes appi Saksa jalgpalliklubi Müncheni Bayerni hüüdlause baieri keeles: «Mia san mia» – «Me oleme see, kes me oleme!» See tähendab, et keegi kellelegi jalga ette ei pane.
Ussitajad, ülbitsevad šlangijad oleme ammu minema saatnud. Ja proovime alati omavahel kenasti läbi saada. Kui kellelgi on tuge vaja, ulatab Alexandra alati abikäe. Ja on tavaliselt kohal ka väljaspool tööaega toimuvatel tiimiüritustel, olgu need niisama grillipeod või team-building’u seminarid. Mis näitab, et ta ajab südamega toimetuse asja.
2020. aasta suvelõpus oli meil istumine ajakirjanik Ülle Harju kodus «lõunaosariikides» ja seal sai siis öötaeva all kastesel murul müratud-maadeldud Sander Punamäega, kellest nüüdseks on saanud Kanal 2 tele- ja Kuku raadio ajakirjanik. Ja siis kuulsin – see on kellelgi meist isegi videona telefoni salvestatud –, kuidas Alex hüüdis uhkusega: «See on minu ülemus!» No nüüd on minu kord uhkusega vastu öelda: «See on minu inimene!»
Alexandra Saarniit
Haridus:
• 2014–2017 Tallinna Ühisgümnaasium
• 2018–2021 Tallinna Ülikool, ajakirjandus (BA)
Töö:
• 2020– Postimees
Tunnustus:
• 2023, 2024 – aasta noore ajakirjaniku nominent
• 2025 – aasta noor ajakirjanik
Alati soe ja delikaatne
:format(webp)/nginx/o/2025/02/14/16653854t1hd139.jpg)
Ülle Harju, ajakirjanik ja kolleeg:
Kolleegina alati soe ja südamlik Alexandra oskab ka oma infoallikatele ja elupööristesse sattunud inimestele läheneda sedavõrd empaatilisel viisil, et leina või šoki üle elanud, saatuse halastamatu ebaõigluse käes kannatavad inimesed julgevad just talle oma loo ära rääkida.
Alexandra on alati delikaatne. Kui temalt ilmub järjekordne lugu, mis raske probleemi lugejate ette laiali laotab, siis järgneb haruharva kurjustamist või pahaks panemist. Lisaks kõigele on Alexandra oma töös erakordselt visa: kui tal on käes infokild, mille taga näeb suurt lugu, ei väsi ta enne, kui on üles leidnud kogu katki kukkunud peegli, kust see kild pärit on.
Malbelt terav pliiats
:format(webp)/nginx/o/2025/02/14/16653855t1h9b95.jpg)
Jaan Väljaots, peatoimetaja asetäitja:
Kaugeltki mitte kõik ajakirjanikud ei valda inimeste hinge avamise kunsti. Peab olema siiras ja osavõtlik kuulaja. Inimeste mured ja rõõmud peavad sind päriselt huvitama. Kuid see on vaid pool hea ajakirjaniku tööst.
Teine pool on lugu kirja panna nii, et see haaraks lugeja kaasa esimesest lausest alates. Et see oleks piisavalt delikaatne, et oma hinge avanud inimene ei peaks end hiljem millegi pärast halvasti tundma. Ja et probleemid saaks esile tõstetud viisil, mis aitab tõepoolest maailma paremaks muuta.
Tahes-tahtmata jõuame siin legendaarse Juhan Peegli määratluseni, et ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema. Alexandra just selline ongi. Ja kui selline on veel noor ajakirjanik, siis tähendab, et meid ootab ees väga palju häid lugusid.