JUHTKIRI ⟩ Putinil on vara rõõmustada

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Euroopa peab oma kodutöö ära tegema.
• USA soovib, et Euroopa tagaks Ukraina julgeoleku.
• Kas USA-Vene suhted teevad läbi nn restardi?

Uudised Ukraina rahukõneluste kohta on murettekitavad, kuid vara on veel teha lõplikke järeldusi peale ühe: ühel või teistsugusel viisil peab demokraatlik Euroopa tegema ära oma kodutöö ning tõstma kaitsekulutusi.

Praeguseks teame, et Donald Trump ja Vladimir Putin on kolmapäeval maha pidanud telefonivestluse. Samuti on Trump vestelnud telefonitsi Volodõmõr Zelenskõiga. USA kaitseminister Pete Hegseth osales samal ajal Brüsselis Ukraina kaitsekontaktgrupi kohtumisel ning esines kolme mõttega, mis mõjusid nii Kiievile kui Ukraina toetajatele häirivalt: esiteks, et rahuläbirääkimiste osa ei ole Ukraina NATOsse võtmine, julgeolekugarantiina Ukrainasse USA vägesid ei saadeta ning okupeeritud territooriumide vabastamine on ebarealistlik.

Kindlalt võime praegu väita juba seda, et Trump soovib Euroopa suuremat osalust Ukraina julgeolekugarantiide tagajana (keda võiks siis ka kaasata) ning näib, et ta heal meelel delegeeriks teema täiesti Euroopale, et saada vabu käsi Vaiksel ookeanil Hiina vastu. Hinnates Euroopa riikide üldist sõjalist nõrkust, tuleb tunnustada Soomet ja Poolat, kes on pikaajaliselt ja sihikindlalt tegelenud iseseisva kaitsevõime ülesehitamisega. Nüüd on tegutsema asunud ka Baltimaad. Sama peavad tegema teisedki NATO Euroopa liitlased, eeskätt Saksamaa.

Mida me hetkel ei tea ega suuda prognoosida, on küsimus Trumpi läbirääkimisstrateegiast ja lõplikest eesmärkidest. On tõenäoline, et Trump näeb läbi Venemaa nõrkuse ning vajaduse vaherahuks. Sõja (ja lääne toetuse Ukrainale) jätkumise korral ootab Venemaad käesoleval aastal ees ilmsesti majanduslik kokkuvarisemine, millele võib järgneda režiimimuutus. Need sündmused võivad toimuda ülikiiresti, nagu autoritaarsete võimuvertikaalide puhul ikka, mida tõestas meile veenvalt eelmisel aastal Süürias juhtunu.

Ühel või teistsugusel viisil peab demokraatlik Euroopa tegema ära oma kodutöö ning tõstma kaitsekulutusi.

Keskseks küsimuseks on, kas pärast vaherahu toimub USA ja Venemaa vahel suhete nn restart ja sanktsioonid lõpetatakse. Teiseks, kas USA jätkab Ukraina tunnustamist rahvusvahelistes piirides, nagu need garanteeriti 1994. aastal Budapesti memorandumiga, mil Kiiev loobus tuumarelvadest ning USA, Venemaa ja Suurbritannia tunnustasid Ukraina sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust. Kui sanktsioonid lõppevad ning Trump pigistab silma kinni Ukraina maade okupeerimise ja annekteerimise ees, lendab rahvusvaheline kord vastu taevast.

Ent kui mitte, siis pole Hegsethi jutus väga suurt vastuolu Zelenskõi rahuplaaniga, mille üheks osaks oli mäletatavasti Ukraina maavarade pakkumine läänele. Haruldastest muldmetallidest on Trump juba juttu teinud. Osa Ukrainat jääb okupeerituks, kuid selle lõppemiseni jäävad paika Venemaale kehtestatud sanktsioonid. Trump stimuleerib relvastuma Euroopa riike, kes saadavad Ukrainasse tugevad rahuvalvejõud. Sellises olukorras polegi Ukraina NATO liikmesus esmatähtis küsimus ning tulemus sobiks kõigile peale Venemaa, kellele Trump ei jäta aga valikut.