PEETER ESPAK ⟩ Luurav mütosfäär ootabki vaid meie rahvusmüüdi lagunemist

Peeter Espak Foto: Margus Ansu / Postimees

Jonatan Vseviovi ja Raul Rebase pidukõnedest Postimehe arvamusliidrite lõunal võib ühemõtteliselt välja lugeda seda, et meil pikka aega tavaks olnud pateetiline, kuid samas püsivalt ka hirmulolekut rõhutav sõnavõtmismeeleolu asendub tasapisi lootusrikkama ning kevadisema tooniga, kirjutab orientalist ja usundiloolane Peeter Espak.

Moskoviitide riigi invasiooni Ukraina vastu käsitletakse aga endiselt ikkagi liialt – ehk Euroopat maailma nabaks pidavalt – kui millegi ainukordsena ja erilisena kõige muu maailmas toimuva taustal. Kuigi peaksime kõik üha enam mõistma seda moel, et käib teine külm sõda, kus planetaarne vastandumine käib Hiina–Vene–Iraani+ (sh BRICS-bloki) telje ning üldjoontes vaba läänemaailma vahel. Ukraina sõda on selles kõigest üks uue külma sõja kuumi konfliktikoldeid. Olgu Lähis-Idas toimuv kui ka Hiina stalinistliku diktatuuri ekspansionism koostöös Venemaaga, kipub see sageli olema liialt vähe teadvustatud kui muuhulgas ka Ukraina sõja tinginud suur kontekst.

Kantsler Vseviovi kõnest tookski positiivsena eelkõige välja avaliku tunnistamise, et praeguseks on jõutud Ukraina sõjas nii mitmeski mõttes kas umbseisu või siis vähemalt suurde ebakindlusse; justnimelt ka eelmise USA administratsiooni ehk president Joe Bideni otsustusvõimetuse ning ka jõupoliitika nõrkuse tõttu. Vseviov isegi tunnistas pisut, et uuel USA presidendil võiks olla selles vallas võimalus saavutada suuremat edu just talle omase jõupoliitilise otsustavuse näitamise korral.