:format(webp)/nginx/o/2024/11/22/16500161t1h4285.jpg)
Välisministri aastakõne on, võiks öelda, traditsioon. Esimese sellise pidas Jüri Luik siin jaanuaris 1994. Mäletan seda kõnet üsna hästi, nimelt aitasin seda kirjutada ja õhtul enne kõnet, kui kõik valmis oli, kustus kogu tekst arvutist ära. Pisut meenutab see olukorda välispoliitikas, mitte nii palju Eesti kui Euroopa välispoliitikas täna, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
1994 kirjutasin kogu kõne tühjalt lehelt uuesti, aga sisult sai ta sama hea, kuid samasuunaline ja samade rõhuasetusega. Meie suund oli sellal väga selge. Vene väed välja, Eesti Euroopasse – Euroopa Liitu ja NATOsse. Kõik sel hetkel suure osa läänemaailma meelest veel küllalt lootusetud eesmärgid. Meie jaoks olid need ellujäämise, aga ka enesestmõistetavalt ja kindlalt saavutatavana tunduvad eesmärgid.