Olesja Lagašina: kakskeelsus, kahepalgelisus ja palk enda silmas

Olesja Lagašina Foto: Dmitri Ivanov

Portaali Dzd.ee peatoimetaja Olesja Lagašina möönab oma arvamusloos vene- ja eestikeelsete inforuumide erinevust, kuid ei nõustu Mikk Salu arvamusega kahe näoga poliitikutest ja poliitikast.

Erinevate inforuumide probleem on meil täiesti olemas. Eestikeelses ajakirjanduses on kombeks kinnitada, et selles on süüdi Venemaa infokanalite mõju, vene lugejate teadmatus kohalikust tegelikkusest või kohalikud venekeelsed väljaanded ja venekeelsed poliitikud, kes teadlikult edastavad erinevatele sihtgruppidele erinevat informatsiooni. Tegelikult on probleem palju laiem.

Esiteks, iga avalikkuse ees esineja orienteerub konkreetsele sihtgrupile. Ja oleks ekslik arvata, et eesti- ja venekeelse auditooriumi hinnangud ja poliitilised eelistused suures osas kattuvad. Teiseks, õigesti valitud sihtgrupp on juba pool ärilist või poliitilist võitu.

Kolmandaks, kui kaks kogukonda eksisteerivad kõrvuti, siis on iga mõistlik poliitik ja ajakirjanik sunnitud olema diplomaat, balansseerides oma sihtauditooriumi huvide, enamuse arvamuse ja teiste piiravate tegurite vahel. Täiesti ilmne on ka see, et ühe kogukonna esindaja kõige tasakaalustatumat väljaütlemist võivad teise kogukonna esindajad tõlgendada radikaalsena ainult sellepärast, et see erineb vastuvõtja kultuuri peavoolust.

Selles mõttes tekitavad need avaliku elu tegelased, kes hoiavad jäigalt oma seisukohtadest kinni, vältimatult konflikti, kasvatades oma populaarsust enda sihtgrupis ning muutudes vastumeelseks teisele grupile.

Eestlaste jaoks on Iivi Anna Masso arvamusliider, venelaste seas kutsuvad paljud tema väljaütlemised esile sügava vastumeelsuse. Täpselt samamoodi võtab eestikeelne auditoorium vastu Yana Toomi esinemised.

Ma ei tea, kas neid kõrvuti eksisteerivaid süsteeme on võimalik üksteisele lähendada. On selge, et lähenemine on alati vastastikuste kompromisside tulemus, aga samas eksisteerivad mingid väärtused, millest ei saa loobuda.

Vene kool on vene kogukonnale samasugune väärtus kui eesti keel ja selle säilitamine eestlastele. Ja oleks hea, kui lõpuks õnnestuks kokku leppida selles, et ka teiste väärtusi tuleb austada, sõltumata poliitilisest konjunktuurist ja isiklikest veendumustest. Selles mõttes on suhtluses «võõra» auditooriumiga lubatud mõningad muudatused toonis, kuid mitte põhimõtetes.

Avaliku elu tegelane ei pea olema kahepalgeline. Muuseas, need vene poliitikute kahepalgelisuse näited, millest kirjutas oma arvamusloos kolleeg Mikk Salu, ei ole minu meelest tüüpilised.

Ta nimetab Mihhail Stalnuhhinit kahepalgeliseks, sest too ühelt poolt viitab Rahvarindele kui positiivsele näitele, aga teisalt teeb justkui aktiivset kaastööd portaalile Baltija.eu, kus on sellesama Rahvarinde vastased. Samas on teada, et Baltija.eu avaldab lihtsalt tekste Stalnuhhini blogist, mida ei saa pidada aktiivseks koostööks portaali toimetusega või teiste seal avaldatud autoritega.

Faktiveale rajatud arutlus tundub mulle kahtlane. Muuseas, ka kolleegi varasem artikkel PBK (Pervõi Baltiiski Kanal) kohta, kus ei antud sõna kaugeltki mitte kõigile osapooltele, on paljuski rajatud ebaõigetele eeldustele ja minu hinnangul rikub ajakirjanduseetika põhimõtteid. (Jah, ma arvan, et me peame üksteisele seda ütlema, kui tundub et kolleeg milleski eksib.)

Samuti on ilmne, et sellised artiklid kujundavad eestlaste avalikku arvamust, milles vene ühiskondliku elu tegelased muutuvad sageli radikaalideks niipea, kui tõusevad statistilisest keskmisest kõrgemale ja muutuvad märgatavaks.

On veel üks probleem: nii või teisiti jõuab algselt muukeelne tekst meieni tõlke kaudu, aga tõlgitud teksti tajumine pole alati adekvaatne. See pole alati tõlkija viga: lihtsalt teise kultuuri üle kantud teksti tajutakse teisiti ja seetõttu tuleks sellesse leebemalt suhtuda.

Samuti ei maksa kinni hoida eksiarvamusest, et vene auditoorium ei jälgi seda, mida kirjutatakse eesti keeles. Esiteks vahendavad seda vene toimetused. Teiseks saab suur osa venekeelsest elanikkonnast eesti keelest suurepäraselt aru. Seetõttu pole vene poliitikule sugugi kasulik rääkida venekeelsele auditooriumile ühte, eestikeelsele aga teist juttu. Seda märgatakse kohe ja vaevalt see poliitikule plusspunkte toob.

Kohalike meediaväljaannete kakskeelsus ei ole iseenesest probleem (vähemalt mitte venelaste jaoks, kes valdavalt saavad mõlemast keelest aru), kusjuures on täiesti ilmne, et eestikeelne arvamus on venekeelses inforuumis märksa rohkem esindatud kui venekeelne eesti omas.

Sellest potentsiaalsest konfliktist võib üle saada vaid ühel viisil: nagu ütlevad venelased, «peab sagedamini kohtuma». Kas või sellepärast, et inimest isiklikult tundes on palju raskem tema kohta inetusi või rumalusi kirjutada. Kas või sellepärast, et kahepalgeline mäng on võimalik ainult sel tingimusel, et me ei tunne üksteist.

Niikaua kui kogukondadel pole vastastikust usaldust, otsime me teise juures vaid pindu, mis süvendab konflikti, märkamata palki enda silmas.