Kõrvaltvaatajale tundub seejuures arusaamatu, kuidas eelseisvad «rahuläbirääkimised» võiksid viia mingi püsiva rahu saavutamiseni, kui nende tulemusena ei anta Ukrainale julgeolekugarantiid, mis edasise agressiooni välistaks. Seda rolli saaks täita eeskätt NATO -liikmelisus, kuna ükski teine formaat pole oma tõsiseltvõetavust tõestanud. Trumpi administratsiooni lähenemine julgeolekugarantiide küsimusele on aga ebarealistlik, mis kõige ilmekamalt väljendub plaanis, et Ukraina andku USA-le üle oma maavarad (mille eest?), samal ajal kui riigi julgeoleku eest hakkaks edaspidi vastutama üksnes Euroopa ilma USA osaluseta.
Olgu Ukraina maavaradega kuidas on, kuid stsenaariumi teine pool on kahtlemata juba teostumas. Varsti juba kümmekond aastat järjepanu kõlanud hoiatused, et Euroopa riigid peavad Euroopa julgeoleku eest ise hoolt kandma hakkama, ei ole seni loodetud tulemuseni viinud. Mugava elu ja madalate kaitsekulutuste armuaeg on nüüd aga lõplikult läbi saamas.