IVO KÄND ⟩ Sündimata lapsed on sõjaohvrid, sest meie poliitikutel pole ajaloolist mälu

Beebide turvatoolid. Foto on illustratiivne. Foto: Elmo Riig

«Maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega,» – nii laulis 40 aastat tagasi Toomas Lunge ansambliga Justament. Meie perre sündis justament selles hoovuses Leelo – laulva revolutsiooni laps. Sündivus oli laineharjal, hoidsime heitunud mesilasperena ühte ning vaba Eesti nimel olime valmis sööma kartulikoori. Nüüd võib majandussurutis meid selleks sundidagi, meenutab TTÜ Tartu Kolledži haldusjuht ja kolme lapse isa Ivo Känd (RE).

Toona oleksime naernud välja tõdemuse, et maa ei täitu enam piisavalt oma lastega. Nüüd on laulva revolutsiooni aegsest beebibuumist mälestus nii hell, koolid-lasteaiad sulguvad laste puudumise tõttu. Needki, kes on sündinud, kipuvad sageli koos vanematega Eestist lahkuma.

Põlvkond, kes uskus, lootis ja armastas viljakalt