Saksamaa oli ja on osalt ka täna «Vene usku» – Venemaaga tuleb hästi läbi saada, sest sealt tuleb odav energia. Pärast Jaapani Fukushima tuumajaama katastroofi suleti roheliste eestvedamisel Saksamaa tuumajaamad ja nüüd on jama majas. Venemaalt enam odavat gaasi ei saa, aga keemia- ja autotööstus – Saksa majanduse lipulaevad – on väga energiamahukad. Ilmselgelt vana majandusmudel enam ei toimi, kuid uut praegu ei ole. Hiina pigistab oma subsideeritud autotööstusega konkurentsi veelgi. Saksa majandus on hädas. Lisaks on veel Trump, kes varem või hiljem kehtestab tollid ka Euroopale. Pool Euroopa Liidu ekspordist USAsse tuleb Saksamaalt.
Majandusprobleemid kanduvad alati üle ka poliitikasse. Rahulolematus toidab äärmusi ning Saksamaal on kaks äärmusparteid, mille toetajaskond vaikselt, aga kindlalt kasvab: Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland – AfD ) ja Sahra Wagenknechti Allianss (Bündnis Sahra Wagenknecht – BSW) koguvad populaarsust. Esimene on pigem parempoolne ja teine vasakpoolne. AfD populaarsus on tõusnud juba 21 protsendini, BSW toetus on umbes neli protsenti. AfD programm ei ole iseenesest midagi erakordselt radikaalset: saksa kultuuri ja keele kaitsmine, traditsiooniliste pereväärtuste hoidmine, migratsiooni piiramine, osalusdemokraatia suurendamine. Põhimõtteliselt võiksid samad punktid olla ka mistahes Eesti konservatiivse partei programmis. Muret tekitav on aga nende suhtumine Venemaasse – nende meelest on Venemaa Saksamaa sõber, sanktsioonid tuleks kohe lõpetada ning Ukraina toetamine samuti.