JÜRI KOTŠINEV ⟩ Kuidas Venemaa endale sobivat ajalugu kirjutab?

Jüri Kotšinev Foto: Erakogu

• Bismarcki fondi teadurid lükkavad Otto von Bismarckile külge kleebitud väited resoluutselt ümber.
• Ajalugu muutub politiseerudes ideoloogiliseks relvaks ja propagandaks.

Alates 2014. aastast on Venemaa propagandistid tihti tsiteerinud kunagise Saksamaa riigikantsleri (vahemikus 1871–1890) Otto von Bismarcki (elas 1815–1898), kes olevat öelnud, et Venemaa võimsust võib murda vaid Ukraina eraldamisega Venemaa küljest ning et Ukraina tuleb vastandada Venemaale ja ässitada ühe rahva kaks osa teineteise vastu, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Venemaa propagandistid soovisid sellega näidata, et «lääneriigid» plaanisid juba 19. sajandil lõhkuda Vene impeeriumi ja kavatsesid kasutada selleks Ukrainat. Bismarck valiti propagandistide poolt nende mõtete autoriks kui omaaegne Preisi militarist, kes oli vahemikus 1859–1862 Saksamaa saadik Vene keisririigis ja olevat seal vene keele ära õppinud ning Vene elu «eksperdiks» kujunenud.

Friedrichsruhes asuva Bismarcki fondi teadurid lükkavad aga sellised Otto von Bismarckile külge kleebitud väited resoluutselt ümber. Esiteks ei ole säilinud ühtegi Bismarcki enda üleskirjutist ega protokolli tema kõnede kohta. Samuti pole tema kaasaegsete mälestusi selle kohta, et Bismarck olevat midagi sellist rääkinud. Teiseks ei olnud 19. sajandi keskpaigas keegi tollase Euroopa poliitikutest iialgi tulnud mõttele Vene impeeriumi võimalikust jagamisest milliste iganes tollaste riikide vahel. Need mõtted on väga omased Venemaa 20. ja 21. sajandi poliitilistele propagandistidele.

See lugu meenutab 18. sajandi Venemaa ajaloolase ja kahurväelase ning inseneri Vassili Tatištševi (1686–1750) tegemisi, kui ta «kohandas» ja tegi ümber 12. sajandi Vene kroonikaid Moskva riigile soodsas võtmes. 12. sajandile stilistiliselt mittesobivad lõigud olid kohe hästi eristuvad kroonikate ülejäänud tekstide hulgast. Pihkva aadliku Tatištševi sügav veendumus seisnes selles, et Venemaale kõige paremini sobiv valitsemise vorm on autokraatia.

Peeter I aegne insener ja kahurväe spetsialist õppis kolm aastat Saksimaal ja Preisimaal, osales Peeter I ajal Põhjasõjas ning peale Anna Ioannovna (1693–1740) tõusu Venemaa troonile 1730. aastal määrati ta juhtima Uuralisse asutatud riigitehaste ja kaevanduste tööd. Tema juhatusel asutati Perm ja Jekaterinburg. Baškiiri ülestõusu ajal (1735–1740) juhtis ta Vene vägesid Siberis ja seal sattus ta korruptsiooniskandaali 1739. aastal. Karjäär lõppes sellel «riigiajaloolasel» ja Venemaa «ametliku ajaloo» kirjutajal Astrahani kubernerina (1741–1744).

Kaasaegsetele Tatištševitele propagandarindel tundus Otto von Bismarcki «tsiteerimine» kindel ja usutav moodus olevat näitamaks, et «kollektiivne Lääs» on alati soovinud Venemaa kui suurvõimu hävimist. Bismarck olevat Venemaal saadikuna elades sealsete oludega hästi tutvunud ning just sellepärast oli tal «Venemaa asjatundja» staatus nii Preisimaal kui ühendatud Saksamaal, mille kantsleriks ta 1871. aastal sai.

21. sajandi mõttelaad ning propagandistide sõnavara ei sobinud kuidagi 19. sajandi keskpaiga Preisimaa ega muu Euroopa mõttemaailmaga ja torkab oma võltsi olemusega silma. Dr Ulf Morgenstern Bismarcki fondist tõestas veenvalt, et Bismarck pole rääkinud seda, mida Moskva talle juba mitmeid aastaid omistab. Selles mõttes ei ole asjad muutunud 18. sajandist, kui tegutses Vassili Tatištšev, kes kirjutas «Istoria Rossii», kus ta oli kirjeldanud Vene ajalugu kuni 1577. aastani. Teos ilmus esimest korda aastatel 1768–1784 ning siis uuesti 1848. aastal ja aastatel 1962–1968.

Ajalugu muutub politiseerudes ideoloogiliseks relvaks ja propagandaks. Nii on see alati olnud. Õnneks on falsifikatsioonid paljastatavad. Selleks tuleb pisut vaeva näha ja suhtuda propagandasse suure kriitikameelega. Kriitilist meelt ei maksa lugejatel kaotada ja pakutavaid fakte tasub võimalusel ikka kontrollida. Kõige ohtlikumad on alati pooltõed.