Nädalavahetusel ühendavad Baltimaad end lahti Venemaa elektrivõrgust. Muidugi tuleb küsida, miks alles praegu, pärast ligemale 34 aastat taasiseseisvumisest see samm ette võetakse. Kuid hea, et võetakse. On ju Ukraina täiemahulise sõja puhkemine kiirendanud mitmeid protsesse, mis on seni veninud. Venemaa elektrivõrgust lahtiühendamine on kooskõlas ka Eesti enda välispoliitikaga – on ju Eesti käinud mööda Euroopat ringi ja rääkinud, kuidas on vaja lõpetada energeetiline sõltuvust Venemaast. Nüüd näitame ka ise eeskuju sellega, et lõpetame Venemaa süsteemis olemise.
Tavainimest ei huvita aga mitte mingid diplomaatilised mängud, vaid küsimus, kas elektrivarustus ka lahtiühendamise ajal ja pärast seda jätkub. Ehkki lahtiühendamise eest vastutajad on inimesi rahustanud, on ikkagi suurenenud generaatorite müük. Samas ei saa rääkida paanikalainest. Ja tegelikult ongi ju parem, kui kellelgi on kodus generaator, patareidega raadio ning toidu- ja joogivaru. Nägime seda juba koroonakriisi ajal, kui inimestel paluti teha ettevalmistusi täielikuks lukustuseks – säärased hoiatused ei tohiks seega tulla Eesti inimestele üllatusena. Ja ettevalmistus on mõnel juhul ka ära tasunud – meenutame näiteks, kuidas Saaremaal oli tuisuga elekter mõnes kohas ära kuni kümme päeva. Selles plaanis on tänuväärt mitme kohaliku omavalitsuse hoiatused ja soovitused oma elanikele, mida teha.
Kui Vene režiimi juht Vladimir Putin on nimetanud Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, rahastab Euroopa Liit meie lahtiühendamist Nõukogude Liidu pärandist.