/nginx/o/2025/02/05/16638328t1h2da6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/02/06/16639603t1h9966.png)
- Isa surm oli suurim vapustus Aino Kallase lapse-elus.
Eesti Vabariik oli Oskar Kallase saatnud diplomaadina Helsingisse ja Londonisse. Enne suurt pööret elus peatus Aino Kallas korraks ja vaatas tagasi oma lapsepõlvele, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Olesk.
Tuglase väikese Illimari ja Viivi Luige «Seitsmenda rahukevade» südi tütarlapse kõrval väärib meenutamist veel üks laps eesti kirjanduses – Katinka Rabe. Tõsi, Katinka ei ole eesti külalaps, ta pole ka päriselt eesti laps, ta on väike soome tüdruk, kelle ühte suve perekonnamõisas Hovis, mis kangesti meenutab autori lapsepõlve Kiiskilät Viiburi lahe ääres, kirjeldab Aino Kallas oma romaanis «Katinka Rabe. Ühe lapse romaan».
Aino on sündinud Krohn ja Krohnide (Rabede) suguvõsa on suur ja uhke, saksa päritolu, laiali mööda Euroopat. Suguvõsa lapsed peredega kogunevad suviti mõisa, mida valitsevad Mummuli ja Grosspapa.
Romaan ilmus soome keeles 1920. aastal (Friedebert Tuglas tõlkis selle eesti keelde 1930. aastal). Aino Kallas oli romaani ilmumise ajal 42-aastane. Ta oli olnud tundlik, julge ja suguvõsas armastatud laps, kes otsustas varakult saada kirjanikuks. Ta oli noorelt abiellunud eesti haritlasega, leidnud Saaremaalt oma meretagused lood ja Tartust samameelsed nooreestlastest kaaskirjanikud ning avaldanud novelli Eesti lähiminevikust, Koidula eluloo ja nooreestlaste näopildid. Maailmasõda, revolutsioon ja Eino Leino lumm olid viinud Aino Kallase tagasi Helsingisse; Eesti Vabariik oli Oskar Kallase saatnud diplomaadina Helsingisse ja Londonisse. Enne suurt pööret elus peatus Aino Kallas korraks ja vaatas tagasi oma lapsepõlvele.
:format(webp)/nginx/o/2018/07/31/11145707t1h2810.jpg)
Katinka on «õige» Rabe, kes tunneb uhkust oma isapoolse suguvõsa üle, mille üks haru on jõudnud Soome ja Peterburi, teised kodunenud mitmel pool Euroopas. Katinka haletseb ema, kes on ennast seal Rabede kuningriigis täiesti kaotanud. Kui sugulased omavahel tõdevad, et Katina on see õigetest õigeim Rabe, ütleb üks sugulastest: «Saatused on olnud Rabede naistele alati liiga väikesed, ahistavad, nagu kitsad korsetid või pigistavad kingad. Me saame hingeahistuse ja konnasilmi halvasti passivaist saatusist!»
Idülliline suvi Hovis saab järsu lõpu, kui Katinka isa läheb purjetama ja upub. Katinka eest püütakse alguses seda varjata, kuid täiskasvanute kummaline käitumine ehmatab last ja Katinka taipab. «Ja öö jätkus Hovis, pime lõikuskuu öö, täis saatust ja täideminekut, surma ning saagikoristamist.»
Aino isa Julius Krohn, Helsingi ülikooli soome keele ja kirjanduse lektor, oli uppunud 1888. aasta augustis, kui Aino oli just saanud kümneaastaseks. See sündmus oli suurim vapustus ta lapse-elus ja selle vari ulatus üle ta edasise elu. Isa oli käinud Eestis, isa oli kohtunud Koidulaga, isa oli kirjutanud esimese eesti keele grammatika. Romantiline isa-kujutelm ja Krohnide suguvõsa rännuhimu on kujundanud Aino Kallase hilisemat elu soome-eesti ühiskirjanikuna.
:format(webp)/nginx/o/2025/01/22/16608610t1h8546.jpg)