ENE KALLAS ⟩ Võib-olla mõtleks disko ja festivali asemel nälgivale kirjanikule?

Eesti tavakirjanik vireleb Eesti Raamatu Aastal, suurte tähtedega aastal, ikka samamoodi edasi või inflatsiooni ja makse arvestades veel hullemini kui muiste. Foto: Dmitri Kotjuh

Eesti Raamatu Aasta... Milline sulnis ja kaunis kõla on neil kolmel sõnal. Neid võib veeretada keelel siia ja sinna, ja ikka on hea. Aga silmadel on kuidagi valus, kirjutab toimetaja Ene Kallas päevakommentaaris.

Nagu oleks sattunud kuskile välismaale, kuigi sündmuse nimi osutab justkui Eestile ja kirjakeelsusele. Kasutada läbivat suurtähte tähistamaks eesti raamatu aastat viitab ametnikele, kes kõik on hoole ja armastusega asunud tähistama midagi nii olulist, mida peaks olema raske ülehinnata. Siiski, viide 500 aastale viib natuke eksiteele, arvestades, et esimene eestikeelne trükis ilmus 1535. See on S. Wanradti ja J. Koelli katekismus. Aga 490 ei ole ju ometi miskine ümmargune arv. Seega lihtsalt on võetud kuuldused ehk teated, ja tehtud need faktiks. Miks mitte. Peaasi, et publik on rahul.

Eesti raamatu aastal on ju kõik kena – kulka jagab heldelt toetusi, kõik kirjanikud elavad oma kirjutatust ära ja ei pea muud tööd tegema; kirjastustel, ka neil väikestel, kes veavad tavaliselt ots otsaga kokku ja annavad raamatuid puhtast missioonitundest välja, läheb hästi; kõik loevad raamatuid, nii suured kui väikesed, vähemalt paar-kolm lehekülge iga päev, ja tublimad loevad eesti raamatu päeva-paari jooksul läbi, lugemismaniakkidest ei hakka üldse rääkimagi... Raamatukogudel on vaba voli fondi võtta just neid raamatuid, mida iganes hing ihkab ja mida lugejad tahavad. Raamat on sel aastal kuningas!